ralfchat

Tänasest alates on mul reaalajas väike nn jutusaade, mis töötab LiveStreami kaudu ja mis eeldatavasti hakkab näitama igal õhtul filme ja muidugi mu enda heietusi veebikaamera ja mikrofoni kaudu. Homne õhtuprogramm peaks algama 21:30 filmidega ja siis 22:00 minu jutlusega, võite ju läbi hüpata ja vaadata, millega tegemist.

Aadressiks http://www.livestream.com/ralfchat

Wrong Turn 3 : Left for Dead

Aasta: 2009
R: Declan O'Brien
S: Connor James Delaney
IMDb: 4.5 / 10
Pikkus: 92 min
MPAA: ?
N: Tom Frederic
Janet Montgomery
Gil Kolirin
Tamer Hassan
Borislav Iliev
Christian Conteras
...

"What You Don't See Will Kill You"




Pidage mind nüüd kergeusklikuks, aga filmi Wrong Turn fännina ei saa ma jätta vahele ühtegi sellele tehtavat järge, isegi kui see täiesti seedimatu pullikakana tunduda võib. Ja ega mu ootused kolmanda osa suhtes üleliia madalad ei olnud, kuna teine osa läks küll stiili poolest natuke teist teed pidi, kuid oli sealjuures täiesti vaadatav ja humoorikas andmine. Aga mis kolmandasse puutub, siis vitsad sain ilusti kätte. Film oli veel suurem mädarõigas kui oleksin suutnud ette kujutada, ja uskuge mind, seda ütleb inimene, kes on karastunud ka kõige leigema sita sees. Kõige rohkem häiris mind vast see, et filmis oli - kui nüüd üks jobinägu, keda näeb vaid viie minuti jagu - vaid üks redneckist mutant: Wrong Turni sõprade seas Three Fingerina tuntud huilgav kõhn maniakk. Vähe sellest, et temast polnud piisavalt, et korralikku möllu teha, oli ka grimm alla igasugust arvestust. Kui esimese filmi kollid nägid nii usutavad välja, et ma püksi urineeriksin ja tite kombel kisama kukuksin, kui nemad kämpinguretkel mu telki raputama tuleks, siis kolmanda osa pahalasega võiks muretult mõned õlled võtta.
No ei olnud vahva vaadata neid väga odavaid ja halbu digitaalefekte, kuskilt rongijaama peldikust leitud ja viskipudeliga liimile saadud "näitlejaid" ja seda, kuidas mingi traksides naksitrall üritab grupil badassidest vangidel nahka kuumaks kütta. Varasemad filmid panid mõne vängema tagaajamisstseeniga higi ja adrenaliini jooksma küll, kolmanda jao lollitamine oli sama pingeline kui oma nime lumme kusemine, ja pealegi arvan ma, et kui mõni inimene isegi juhtub või juhtus lolli või täis peaga selle DVD ostma, siis jääb lumi veel mõneks ajaks puhtaks, sest see on tunduvalt ohverdamisväärsem sihtmärk. Iseseisva filmina ehk saaks oma 2/10 kätte, aga ma tõesti ootasin midagi, mis vähemalt natukenegi eelmiste osade jälgedes käiks - seda siis meelelahutusfaktori, mitte kvaliteedi poolest. Tänan lugemast.

Trick 'r Treat

Aasta: 2009
R/S: Michael Dougherty
IMDb: 7.3 / 10
Pikkus: 82 min
MPAA: R
N: Dylan Baker
Brian Cox
Anna Paquin
Quinn Lord
Leslie Bibb
Lauren Lee Smith
...

"Poison, Drowning, Claw, Or Knife. So Many Ways To Take A Life."




Kui mu infoallikad nüüd ei peta, siis jõudis Halloweeni-teemaline film Trick 'r Treat õudukasõpradeni ainult DVD kujul ega isegi jõudnud kinohuvilisteni. Tegu on režissöörina debüteeriva Michael Dougherty vallatu ja nauditavalt värvikireva Creepshow sarnase antoloogiaga, kus räägitakse neli üksteisega väga õrnalt põimuvat lugu, mis kõik leiavad aset Halloweeni õhtul. Tegemist tuleb kartulikotti peas kandva salapärase väikese poisiga, öösiti vampiirikostüümis ringi luusiva sarimõrvariga (keda mängib muuseas Dylan Baker), grupi lastega, kes otsustavad oma sõpradele õela vembu mängida ja saavad teada, mis seisab tegelikult kohaliku koolibussi puudutava linnalegendi taga, ja palju muud. Soovi filmi vaadata tekitas üks mu lemmik YouTube'i ja DVD'de entusiaste BoogerBoyMeister oma väga kiitva videoarvustusega ning ütles sealjuures, et on jõudnud lühikese ajaga filmi oma viis korda uuesti vaadata.
Minu jaoks polnud tegu linateosega, mida kannataks nüüd mingi kindla aja tagant aina uuesti kaeda ja tõenäoliselt jääbki eilne vaatamine mu viimaseks korraks, ja kui isegi tekib tulevikus tahtmine seda teha, siis sedagi vaid Dougherty kommentaarirajaga, mis DVD lisade hulgas oli. Äratundmisrõõmu on ameeriklastel mõistagi tunduvalt rohkem, kuna nende jaoks on Halloween midagi väga erilist, aga niisama tagasihoidlikule horrorfanaatikule peaksid 100% praktilised eriefektid ja selgesti äratuntavad viited õudusklassikuile ning muu sarnane mõnusasti vaatamislõbu pakkuma, ja ehkki film oli hirmsast kaugel oli lavastaja väga oskuslik stiil (kas võiks isegi talent öelda?) selgesti tuntav. Trick 'r Treat on õudusžanri tänapäevast magedat taset arvestades oma fantaasiarohkuse ja leidlikkusega päris värskendav elamus. Naerda saab kindlasti.

Orphan

Aasta: 2009
R: Jaume Collet-Serra
S: David Johnson
IMDb: 7.2 / 10
Pikkus: 123 min
MPAA: R
N: Vera Farmiga
Peter Sarsgaard
Isabelle Fuhrman
CCH Pounder
Jimmy Bennett
Margo Martindale
...

"Can you keep a secret?"




Arvan, et vähemalt kolmveerand inimestest, kes kinno Orphanit vaatama läksid, teadsid juba lõppu ette, kuna olid lugenud Eesti Päevalehe artiklit sellest, kuidas väike Eesti filmiga seotud on ja justnimelt seal räägitakse ette filmi lõpupuänt, et näidata, kuidas meie vabariik süžeesse sisse tuuakse. Eks muidugi oli tore kuulda, kuidas Hollywoodi filmis öeldakse "Oota üks silmapilk", aga ega film ise midagi väga head polnud. Väike tüdruk Esther, kes filmis lapsendatakse, ei olnud sugugi hirmuäratav ja filmis leidunud psühholoogiline mäng seoses lapse kaotamisega ja muude filmi naispeategelast (Vera Farmiga) vaevavate hädadega polnud kuigi nüansirohke, näiteks võrreldes seda filmi ühe mu üle-eelmise aasta lemmikfilmi Joshuaga [9/10], kus muide erinevate psüühiliste häirete all kannatavat ema samuti Vera Farmiga mängis.
Kahjuks polnud huvitav vaadata. Neid deemontittesid ja saatanlapsi on igasugu filmides juba nii palju olnud, et see konseptsioon hakkab vaikselt end ära väsitama. Lõpus olnud väike pööre seoses isaga polnud kaugeltki nii õõvastav, kui olla võinuks; Estheri Guitar Hero fännist kasuvend oli üle mõistuse ärritav ning isategelane lausa naeruväärselt ignorantne. Ausalt öeldes saaks sellest filmist, kui see umbes poole tunni pikkuseks teha ja sobivatesse kohtadesse salvestatud rõkkav naer taustale panna, korraliku esimese osa uuele Ameerika komöödiasarjale sellest, kuidas eurooplasest vanamoeline väike tüdruk üritab sobituda jänkistani kõrgemast klassist perre ja seal pidevalt roppude sõnade kasutamise eest või siis oma kasuvanematele peale sattumisest, kui nood millegi intiimsemaga tegelevad, nahutada saab.

Terminator Salvation

Aasta: 2009
R: McG
S: John D. Brancato & Michael Ferris
IMDb: 7.0 / 10
Pikkus: 115 min
MPAA: PG-13
N: Christian Bale
Sam Worthington
Anton Yelchin
Moon Bloodgood
Jadagrace
Bryce Dallas Howard
...

"The End Begins"




Igasuguste postapokalüptilist maailma kujutavate filmide peale olen ma alati mihkel ja olin sealjuures üllatunud, kuivõrd lummav oli visuaalselt Terminator'i seeria neljas film, mis räägib Judgment Day järgsest maailmast ja masinate vastu sõda pidava The Resistance'i võitlusest SKYNETi vastu. Seda räpast, tuhast ja laastatud tühermaad nähes tekkis otsekohe kahetsus, et vaatan seda filmi mingilt kineskooptelekalt ja mitte kinoekraanilt, aga eks tollal, kui film veel kinodes oli, olin ma ka üsna skeptiline, sest mitte ainult ei olnud lavastajaks McG, paistis Terminator'i filmiuniversum minu jaoks katkevat sealt, kus lõpeb James Cameroni osalus, ja too seriaal Summer Glau'ga oli minu jaoks kui täielik kahe klassikalise ulmefilmi reostamine kingaviksiga. Kokkuvõttes aga soovitaks seda filmi vaadata juba neil, kes Terminator'i universumist suurt ei hooli, kuid armastavad Mad Max'i ja muid sarnaseid teoseid. Väga efektiivne ja meeldejääv vaatemäng.
Terminator Salvation töötab individuaalse ulmemärulina suurepäraselt. Olen kuulnud, et Christian Bale, kes sedapuhku John Connorit mängib (ehk siis inimkonna suurimat lootust), on kirjutanud alla lepingule, mille kohaselt teeb ta veel kaks filmi, nii et Judgment Day järgse maailma filmidest tuleb kokku triloogia, ja ma ei pane isegi pahaks. Kartsin küll, et kuna lavastaja nimi on McG, ei tule sellest midagi enamat kui lihtlabane popkornikas, aga võta näpust, oli täitsa kvaliteetfilmi tasemel, ehkki digitaalne pürokraam nägi väga juust välja ja mõni teine arvutiga lahendatud koht kergelt mage oli, kuid hea seegi, et suurem osa linateosest ei koosnenud näitlejatest, kes rohelise lina ees seisavad. Kogu maailm nägi ühesõnaga väga-väga lahe välja. Selline düstoopiakraam kohe paneb mu mahlad liikuma. Muidugi lisab asjale jumet see, et ringi kõnnivad masinad, kes oma kahurite-kuulipildujatega teevad hakkliha kõigist, kes nende teele ette satuvad, ja et lõpus näeme Arnold Schwarzeneggerit, õigemini klaviatuuri ja hiirega tehtud versiooni sellest, milline Arnold välja nägema peaks, aga nägi see digitaal-Arnie päris hea välja ja kohe tekitas hea tunde.
Naljakal kombel ei meeldinud mulle aga Bale ega ta tegelane. Mees käib koguaeg hapu lõustaga ringi ja peab tõdema, et ta siin filmis nii palju ei teinud ka. Isegi teises osas olid tema vägitükid seoses pangaautomaadist raha välja petmisega muljetavaldavamad, sest siin istub ta ainult juhtimiskeskuses ja töötab mingi signaali-vidina kallal, mille üleüldine tähtsus mulle kokkuvõttes selgusetuks jäi, või siis istub künka otsas ja laseb basuukaga mingeid Skyneti terminaator-skaute õhku. Connor ise peaks muidugi olema The Resistance'i suur juht, aga lesib loorbritel. Samuti tundub Bale ise juba intervjuusid vaadates külma ja ebameeldiva tegelasena, ja filmi võtetelt Internetti lekkinud heliklipp ühe filmi tehniku peale karjumisest ei muuda mu arvamust temast kuidagi positiivsemaks, pigem vastupidi.

Antichrist

Aasta: 2009
R/S: Lars von Trier
IMDb: 6.9 / 10
Pikkus: 109 min
MPAA: ?
N: Willem Dafoe
Charlotte Gainsbourg
...

"When nature turns evil, true terror awaits."








Häbi-häbi, püksis käbi - on vast tobe! Vaatasin Lars von Trieri filmi Antichrist vaid selleks, et näha, kas genitaalset mutilatsiooni sisaldavad stseenid, mis on käesoleval aastal tohutut kõmu tekitanud, ka tõesti niivõrd jäledad on, ja peab tõdema, et olid küll - vähemalt mina hammustasin reflektiivselt huulde, kui Green Goblini munad sodiks löödi. Ülejäänud film oli see-eest vähemalt minu jaoks üsna igav. Kõvasti süvafilosoofiat, mõjutusi Piiblist ja hulgaliselt sellega põimitud loodust. See, miks mina filmi üldse vaadata otsustasin, on muidugi suurepärane näide tänapäeva ühiskonnast. Inimesed justkui elavadki vaid selleks, et päeval paberilehti jõllitada ja siis selle eest hindeid või palka saada ning otsivad siis õhtul Internetist jõledaid või niisama veidraid videosid, et oma salakirgi või alateadvuslikke huvisid rahuldada. Natuke imelik küll mõelda, et tervet filmi ainult selleks vaatasin, et näha, kuidas kliitor kääridega maha lõigatakse, aga mis teha. Kahju vaid, et kõigele muule üleliia tähelepanu ei viitsinud pöörata.
Sooviga Trieriga lepitust leida otsustasin, et lähen ja vaatan filmi Cinamonis uuesti - kui nad ikka lae ilusti korda saavad. Kui õigesti aru saan, toimuvad seal näitamiseks plaanitud seansid kõik Sõpruses. Jäin väga rahule Willem Dafoe rollisooritusega, minu meelest oli ta tunduvalt tugevam kui Charlotte Gainsbourg ja kahe peategelase seast ja filmi liikuma panev jõud, mängis ta ju vahepeal põõsaste vahel Mr. Miyagit ja jagas õpetussõnu. Irooniline küll, aga tal kui meinstriimi kuuluvates filmides mängiva näitlejana oli jälle tarvis rohkem pingutada. Kui keegi sellest Green Goblini naljast aru ei saanud, siis mängis ta ju Peter Parkeri rohelises kostüümis vaenlast esimeses Spider-Mani filmis ja on ka igasugu muid kassaprojekte teinud. Mõnus, sellised värdjalikud imelikud independent tööd täitsa sobivad talle. Film oli tegelikult tõepoolest, nagu mainitud, üllatavalt igav ja ausalt öeldes veidi maitsetu. Vaatan küll uuesti, aga praegune mulje on kahjuks nõrgapoolne.

Drag Me to Hell

Aasta: 2009

R: Sam Raimi

S: Sam Raimi & Ivan Raimi

IMDb: 7.4 / 10

Pikkus: 99 min

MPAA: PG-13

N: Alison Lohman

Justin Long

Lorna Raver

Dileep Rao

David Paymer

Adriana Barraza

...

"Christine Brown has a good job, a great boyfriend, and a bright future. But in three days, she's going to hell."

Huvitav küll, et niivõrd paljud Drag Me to Helli aasta parimaks õudusfilmiks nimetavad, sest hoolimata mõnest tõeliselt naljakast kohast ja üldiselt headest visuaalidest oli tegu üpris mageda filmiga. Lõpp, mida paljud paistavad kiitvat, oli ju päris etteaimatav ja see, et lavastaja Sam Raimi on, ei tähenda üllataval kombel, et suurem osa efektidest praktilised oleksid. Kohas, kus peategelast Christine'i mänginud Alison Lohmanile, kelle suu paistabki filmis eksisteerivat selleks, et sinna sisse midagi rõvedat satuks, näiteks vanamoor proua Ganushi hambaproteeside taha kogunenud roheline löga või muu sarnane jälkus, näkku silmadest ja selle taga peituvast lögast koosnev kokteil pritsib, nägi digitaalselt lahendatuna ikka väga nigel välja, ja film ise ei paistnudki püüdvat olla midagi b-õuduka sarnast, vaid ikka korralik kassamagnet. Minu meelest oli Drag Me to Helli suurimaks nõrkuseks stoori. Hea küll, mõtlesin ma, kui proua Ganush Christine'ile - või õigemini ta mantlinööbile - needuse peale pani: küllap tuleb siit midagi head ja originaalset, sest ehkki needused on juba küllaltki äravintsutatud teema, tuleb Raimi kindlasti millegi väga innovatiivsega välja.

Ometigi ei juhtu pooleteisetunnise õudusfilmi käigus enamat, kui Christine'iga juhtub kõikvõimalikke ja tegelikult täiesti juhuslikke imelikke asju, näiteks saab ta nähtamatutelt tontidelt lugematutel kordadel peksa. Miks ei võinud Lamia needus olla midagi erinäolist? Vahepeal, kui näidati pilti Christine'ist nooremana, kui ta veel tüse oli, tekkis mul tundmus, et hakatakse jändama Thinneri kombel tegelase kehakaaluga, sest järgnevates stseenides tundus ta tõepoolest kuidagi paksem, aga ei juhtunud sedagi. Nagu öeldud, kohati on film visuaalselt ikka täitsa kena ja kõik tegelased on äärmiselt sümpaatsed, aga peale väheloovate hallutsinatsioonide siit suurt oodata ei maksa. Ja kuna filmis on Justin Long ehk Apple'i spokesman, võib arvata, et terve linateos on täis nende tooteid. Võib öelda, et tegu on kvaliteetõudukaga, aga sedagi vaid USA tiinekate mõistes.

The Final Destination

Aasta: 2009
R: David R. Ellis
S: Eric Bress
IMDb: 5.8 / 10
Pikkus: 82 min
MPAA: R
N: Bobby Campo
Shantel VanSanten
Nick Zano
Haley Webb
Mykelti Williamson
Krista Allen
...

"Rest in Pieces"




Paljud on kindlasti lugenud Chuck Palahniuki kõvasti poleemikat tekitanud novelli "Guts" mis lisaks kahele teisele eriskummalisele onaneerimisega seotud õnnetusele räägib ka poisist, kes lootuses tugevat orgasmi saada kinnitab end taguotsaga basseinipumbale ja peab enda soolikatest siis kinni jäämise järel läbi närima, et pinnale tõusta. Kui Chuck on seda juttu raamatupoodides rahvahulgale ette lugenud on inimesi juba oma sada minestanud, enda sõnul siis vähese hapniku, liigse palavuse ja loomulikult loo enese ebameeldiva mõju pärast. Minus on "Gutsi" lugemine tekitanud mingil salapärasel põhjusel alati sita- ja kusehäda - ärge pärige, miks! Ja mispärast ma seda siin räägin? Just seepärast, et esimest korda The Final Destinationi trailerit nähes nägin viivuks kohta kus üks filmi peategelastest basseinipumba küljes kinni on ja siis vee sees karjuda üritab või midagi sarnast; mõtlesin kohe, et nüüd ongi tehtud Chucki lühijutule seni lähedaseim filmistseen ja tundes meeletut huvi antud hetke vastu vaatasin filmist keskmise kvaliteediga TeleSync versiooni. Mõned võivad nüüd kindlasti öelda, et mida sa sellisest ikka vaatad, elamust ei saa ju kätte, aga tõtt-öelda ei olegi tegu filmiga millest oleks suurt elamust oodanud ja mind niikuinii huvitas vaid see kuidas tegelased surevad, ja kuna film ise on kokku 82 minutit pikk ja sisaldab IMDb sõnul 11 surma (enim kõigist neljast filmist) siis ega seal ju muud polegi.
Arvatavasti tasuks mainida, et Eestissegi tuleb see tiiniõudukas 3D's mis pidavat päris korralik olema ja muidu nigelat filmi üksjagu võimendama. Ma olen vist ainus eestlane kes pole veel korralikku 3D elamust saanud ja võin öelda, et kolmemõõtmelised soolikad ja ajujupid võivad nende prillide tagant päris vägevad välja näha. Kui Final Destination on minu meelest igati seeditav ja korduvat vaatamist kannatav pingeline thriller siis neljandas osas on kahtlemata mingisuguse ajuhälvet põhjustava sündroomiga ilmale tulnud stsenaristide fantaasia piiratud enam-vähem normaalsete surmastseenide välja mõtlemisega, looarendus aga täiesti puudub. Hakkab see vigurdamine juba vaikselt Faces of Death seeriat meenutama. Mis basseinipumba stseeni puutub, siis see oli absoluutselt kõik, mida ma ootasin! Seeriast arvatavasti halvim osa ja üleüldse paras rämps... Harju keskmine filmivaataja peaks pakutavat 3D elamust vast küll nautima, ja kõigele lisaks leiab üks veristest stseenidest aset kinos mis 3D'd arvesse võttes väga freaky mulje jätta võib. Laenutamisel-ostmisel kindlasti mõtet pole. Tegelaste poolt vaadatav film ise kah 3D, nii et filmis toimuv juba ise on nii-öelda ruumiline. Võib päris omapärase efekti tekitada, eriti kui kohe pärast filmi vaatamist ise surma saad - LOL!

PS. Nagu IRC'us Filmiveebi kanalilgi arutatud sai on kaameraga filmitud rippide vaatamise hea külg see, et kõik naised on kuumad. See MILF kes kiviga silma sai oli muidugi kõige suurem silmatera... vähemalt minu jaoks - muuseas, isegi IMDb on tema tegelase nimeks pandud "MILF", pidin end puruks naerma kui nägin.

Batman Beyond : Return of the Joker

Aasta: 2000
R: Curt Geda
S: Paul Dini
IMDb: 7.7 / 10
Pikkus: 77 min
MPAA: PG-13
N: (hääled)
Kevin Conroy
Will Friedle
Mark Hamill
Angie Harmon
Dean Stockwell
...

"The joke's on you!"




Joonisfilm algab sellega, et libahunti meenutavast elukast, klounist, Halloweeni kummituseks riietunud tüübist ja võitluskunste oskavatest kaksikutest koosneva kurjamite klanni rööviplaanid rikub ära üks mustas nahkkostüümis ja teravate kõrvadega kuju, kelle maskitagune hääl ei kuulu kindlasti Kevin Conroy'le ja kes kehaehitusegi poolest Bruce Wayne'i ei meenuta, ja alles siis, kui näeme vana kepiga ringi kõndivat ja musta Ace'i nimelist peni silitavat Bruce'i Batcave'is torisemas ja ringi komberdamas sain aru, et muidugi, see on ju Batman Beyond - Batman ei olegi Bruce vaid tema õpipoiss Terry McGinnis. Oleks muidugi head teinud kui Bruce oleks kasvõi korragi Batmani sussid jalga tõmmanud, kuna just käesolevas animatsioonis tõuseb tuhast The Joker (hääl Mark Hamilli poolt!), tegu ju ometi ta kardetuima vaenlase ja tõelise psühhopaadiga, aga kuna Bruce on pensionile läinud laseb ta jõnglasest Terry'l Gotham City's korda hoida. Hüva on, väga nördinud ma ei olnud. Filmis on ometigi klassikaline The Joker oma jubeda naeruga ja mänguasjadega - ehkki pidasin huvitavaks, et mees hoolimata oma ohtlikkusest pidigi toda eelmainitud tolvanite karja endaga kaasas vedama (too libahunt, nagu ma hiljem teada sain, oli hoopiski hüään) - ning on nii aukartusttekitav kui ta üldse joonisfilmis olla saaks.
Vaatasin filmist Uncut versiooni ja mõistatasin alguses, et kas film võib tõesti nii karm olla, et tuli lastele seeditavaks lõigata. Filmi keskel on tegelikult üks umbes viieteistminutiline flashback stseen mis oleks väga hästi iseseisva lühifilmina töötanud ja ka Return of the Jokeri kõige tugevam lüli. Stseenis näidatakse The Jokerit ja tema kaasat Harley Quinni kes on teinud Batmani ustavast kaaslasest Robinist oma albiinonaha, tumepunase irve ja läbilõikava naeruga mängukanni ning kuidas Batman The Jokerist esialgu võitu sai. Üsna häiriv stseen tegelikult, eriti kui Batman ja Batgirl sisenevad The Jokeri urkasse ja kuskilt pimedusest kostub Harley Quinn laulmas väga tasasel toonil lastelaulu. Mudilastele mõeldud filmi kohta isegi võrdlemisi käre kraam, he he! Terve film on kokkuvõttes väga suurepärane - kui vähesed vaated Gotham City'st välja jätta pole suurt millegi üle nuriseda. Pingeline, põnev, visuaalselt intrigeeriv ja sünge.

fotosid filmiblogijate kokkutulekust

Väike kokkuvõte toimunust siin. Nüüd siis ka minu poolt mõned pildid. Öö saabudes oli õlu juba veidi pähe hakanud ja seega kippus käsi värisema, niisiis on päevane aeg enda galeriis prominentne. Tehtud pilte üle vaadates peab MNC tehtud märkus, et igal pildil peab Trash olema, tõesti üsna paika.

Sinnasõit

Rendezvous punkt

Mahlane sirutus pärast autosõitu

Kõrvavaik mekib hea

Metsavana näeb välja nagu maanteeingel

Viimaks metsa vahel Saeveski onnis


Kohe tuld tegema


Õhtupimedus

Pasteeritud unimüts

Pasteeritud unimüts #2 featuring me & mu telefon

Tôkyô sonata

Aasta: 2009

R: Kiyoshi Kurosawa

S: Kiyoshi Kurosawa & Sachiko Tanaka

IMDb: 7.7 / 10

Pikkus: 120 min

MPAA: PG-13

N: Teruyuki Kagawa
Kyôko Koizumi
Yû Koyanagi
Inowaki Kai
Haruka Igawa
Kanji Tsuda

...

"Every family has its secrets."

Minu meelest igati kordaläinud filmiblogardite kokkusaamisel Saeveski metsaonnis leidis Trash umbes kesköö paiku kui kõik mõnuga lõkke juures vorste küpsetasid ja õlut jõid paar hetke, et mulle ja Sopranole rääkida sellest kuidas tuleks kasuks filmimenüüsse rariteetsemat ning kvaliteetsemat kraami leida. Minu vabandus on aga jätkuvalt see, et ei tea, kust alustada ja kust ning kuidas leida näiteks aasia filme mis tõesti vaatamisväärilised on ehkki aeg-ajalt olen jäänud lehitsema ingliskeelseid bloge kus arvustatakse aasia kino. Tokyo Sonatagi otsa koperdasin täitsa juhuslikult Filmiveebi foorumi kasutaja eerik kaudu, kes pani selle pealkirja ühte meie rohketest filmimängudest ja olles teadlik seni oma üsna kuivast filmivalikust sain selle j-draama enda poole liikuma. Kuna ma põhikoolis muusika- ja eesti keele tunnis kõige tähelepanelikum poissei olnud kontrollisin viguri pärast Keelevarast üle, mida see sonaat siis täpselt tähendab lootuses, et see filmi pealkirja lahti mõtestada aitab, kuid ega seal ju suurt mõtestada polnud: juba filmi alguses adresseeritakse pere noorliikme huvi klaverimängu vastu ja kui sonaat on Keelevara sõnul mitmeosaline, siis ilmselt mõeldakse selle all filmi edenedes iga loo keskmes oleva pere liikme psühholoogilist lahtiharutamist.

Varasemalt õudusfilmidega kätt proovinud Kiyoshi Kurosawa kerge huumoriga pikitud draama jääb vaataja sümpaatia ja empaatiaga manipuleerimisel veidi lahjaks, sest kuigi pereliikmete vahelised pinged on teravad ei pidanud ma kuigi veenvaks, et Tokyo kodune idüll nii jubedalt pea peale pööratakse ja sedagi vaid seepärast, et mees, kes töölt koondatakse, kuna ta asendatakse odavama tööjõuga, kõigest väest häbi ning piinlikkuse ärahoidmise pärast seda tõsiasja enda pere eest varjata üritab. Sellest vahejuhtumist välja kujunev sündmuste jada seoses salajaste klaveritundide ning sellest eskaleeruva koduse füüsilise vägivalla ning vanema venna minekuga sõjaväkke tundus ülepingutusena, kuid Tokyo Sonata on tõepoolest kurblik urban-draama. Neile, kes igapäevaselt aasia kraami tarbivad ei pruugi see linateos suurt pakkuda, aga mulle täitsa istus. Kahtlemata tasub kiita Kôji Yakushot kes sai Sasakide koju tungiva hullu rolliga imepäraselt hakkama - iseasi, kas kõnealune stseen just tarvilik oli, kui motivatsioonisisendus välja arvata.

Hadashi no Gen

Aasta: 1983
R: Mori Masaki
S: Keiji Nakazawa
IMDb: 8.3 / 10
Pikkus: 83 min
MPAA: ?
N: (hääled)
Issei Miyazaki
Masaki Kôda
Seiko Nakano
Takao Inoue
Yoshie Shimamura
...

"The Bombing Of Hiroshima As Seen Through The Eyes Of A Boy."



Härrased filmiblogijad ja filmiblogilugejad! Las ma räägin teile millestki, mis mind üle mõistuse häirib. Aeg-ajalt tuleb ette, et vaatan oma toas mõnd joonisfilmi või arvutianimatsiooni ning mu isa või ema jalutavad juhtumisi tuppa (jah, ma elan oma vanematega) ning irvitavad ja teevad mu üle nalja, et ma vaatan mingit lastefilmi ning mina pean tigedalt selgitama, et kõik niisugusse žanrisse kuuluvad linateosed ei ole suunatud mudilastele. Soovin palavalt, et mu ema oleks eile õigel hetkel sisse kõndinud ja näinud siis oma silmga kuidas selles niinimetatud "lastefilmis" suur kuradi tuumapomm jänkide sõjalennukist välja paiskub, Hiroshima saarel maandub ja tabamusel oma põrguliku kuumusega inimeste naha ära küpsetab ja neil silmad peast välja voolavad, kuidas must kiirutusvihm maha sajab ja inimeste aanustest ja suust verd purskama hakkab ning nende juuksed välja hakkavad langema - kahjuks vaatasin filmi aga keset ööd ja kuna erinevalt minust selle pere liikmed magavad, seda ei juhtunud. Igatahes selline lugu!
Barefoot Gen ei ole tõesti lastefilm ja on arvatavasti üks traagilisemaid filme mida näinud olen (rääkimata stseenidest mis mind üllataval kombel nägu krimpsutama panid), ehkki tobedal kombel suutsid paar täiesti tõsist kohta mind veidi kohmaka joonistusega kõkerdama ajada ja kohati ehk taotluslik huumor keset pommitamisjärgseid jõledusi ebasünnis tundus. Samuti sundis mind kukalt kratsima lõpp, millest otsekui kliimaks puudus ja väga anti-ameerikalik suhtumine mis filmile väga mageda poliitilise meelestatuse maigu andis ning loo puhtusele ja liigutavusele prahti jalge vahele pühkis. Filmi esimene pool on kindlasti 10/10, kuid mingil hetkel paistis justkui ei osanuks tegijad lugu millegagi edasi viia ja hakkasid siis mingeid imelikke ja ebaveenvaid liine sisse tooma, kuid kuna endalegi pisarapoiss silma tükkima kippus ja lugu kõige esteetilisemas vormis tõeliselt haarav oli siis hindan ikka tugeva üheksaga. Väärib vaatamist! Ja nüüd on mul vähemasti olemas film, mis plaadile kirjutada kui vanemad tulevad ütlema, et mu kaheksa-aastasel vennal ei ole midagi vaadata. Kättemaks!