Aasta: 2009
R/S: Zach Cregger & Trevor Moore
IMDb: 4.9 / 10
Pikkus: 90 min
MPAA: R
N: Zach Cregger
Trevor Moore
Raquel Alessi
Betsy Rue
Molly Stanton
Craig Robinson
...
"After four years in a coma, Eugene Pratt is going to be reunited with his high school sweetheart...on pages 95-97. "
Miss Marchi kiitis Erik, kes piinab end parajasti maratoniga nimega 2009-a-thon ja üritab ära vaadata suurema osa 2009 kassafilmidest alates Hanna Montanast ja lõpetades Jonas Brothersiga, ja ütles, et temale oli see küll suur üllatus, et filmi hinnang IMDb's vaid 4.9 on sest kui tegevus kord käivitub on nalja nabani, ja IMDb boardidel ütlesid nii mõnedki sama. Mõtlesin, et haaran siis härjal sarvist, film oli ka endal just alles tõmmatud ja niikuinii polnud kaua midagi filmiblogi kirjutanud. Arvata võib, et noortekomöödia on tehtud filmi keskmes oleva Playboy ajakirja poolt antud rahade eest aga ega see asja ei morjenda, naerda sain küllaga ja viimasel ajal olen näinud nii jõledaid noortekomöödiaid, et Miss March jättis üllataval kombel isegi täitsa positiivse mulje.
Rotten Tomatoes annab kriitikute positiivsete arvustuste protsendiks 4 ja seal on kohe öeldud, et isegi tänapäeva noortekomöödiate standardeid arvates paneb film märgist täiega mööda, aga minu mulje just oli, et hilisemate aastate taset vaadates on film oma žanris just võrdlemisi tugev. Tugevad peaosatäitjad (eriti Trevor Moore), palju tisse (vaatasin Unrated versiooni) ja kõvasti mõnusat huumorit läbi hea dialoogi ja veenvate slapstick hetkede. Filmi esimene pool oli pigem hariliku lollitamise valdkonda kuuluvast teisest poolest palju parem aga kokkuvõttes oli Miss March filmi kolleegide üleüldist taset täitsa korralik. Lõpus näitab ka Hugh Hefner nägu. Eriku arvates näitleb Stan Lee paremini.
Mõnus on ka see, et kaks peaosalist filmi ise ka kirjutasid ja lavastasid. Sellistele noortele kuttidele kindlasti kontemurdev ettevõtmine.
Miss March
teisipäev, 14. Juuli 2009
Friday the 13th
teisipäev, 9. Juuni 2009
Aasta: 2009
R: Marcus Nispel
S: Damian Shannon & Mark Swift
IMDb: 6.1 / 10
Pikkus: 97 min
MPAA: R
N: Jared Padalecki
Danielle Panabaker
Amanda Righetti
Travis Van Winkle
Aaron Yoo
Derek Mears
...
"Welcome to Crystal Lake"
Peaaegu 30 aastat hiljem pärast jumal teab kui paljude slasherfilmide austajate meeli kütkestanud ja lahutanud Jason Voorhees on, nagu 2009 aasta Friday the 13th uusversioonis selgub, kõigest üks sensitiivne ja lihtsameelne hobo kes omab Crystal Lake'i järve ääres suurt marihuaanapõldu ja teeb kuse külmaks kõigil noortel kes tema hinnalist kasvandust kasumi teenimise või enese pilve tõmbamise nimel riisuma ja koorima tulevad.
Ei aima muidugi ükski 18-21aastane nooruk kes hokimaski kandva maaka Jasoni onni lähedusesse tema armastatud ja hoolitsetud narkokasvandust uudistama läheb, et isegi kõige ebatsiviliseeritumas padrikus kehtivad tavalised droogiäri seadused: istanduse omanik saab 50% ja kraami maha müünu 50%, aga no kuna härra Voorhees suure roostes teraga viibutab ja kollihääli teeb siis jääb diileri kasum arvatavasti väiksemaks.
Kuidagi tuleb ikka Jasoni poolt lapsepõlvest saati kasvatatud taimedest lugu pidada, mitte nii, et kui suurele põõsatukale telkimise käigus otsa komistad võid kõik oma taskusse toppida ja oma rolleriga minema vurada lootuses, et isegi kui sel dollarimetsatukal omanik leidub oled sa juba ammu teisel pool osariiki kui maakas vintpüssiga ja longates välja lippab, et sul tagumik tuliseks teha. Jason sealjuures on aga seda masti mees, et hoolimata sünniga kaasnenud väärarengust jookseb ta nagu maratonimees ja oskab veel vibuga otse täppi lasta ning matšeeteviskega tema eest põgenev tüüp edukalt maha koksata.
Marcus Nispelilt igati tublid õpetussõnad noortele kes ei oska teise inimese vara hinnata. Kui varasemalt on usinale filmivaatajale selgeks tehtud, et kui su hea sõber kuskil pimedas majas nurga taha ära kaob ja su hüüetele enam ei vasta siis oleks aeg minema liduda või et kui telefonikõnes öeldakse, et sured seitsme päeva pärast ei ole sobilik ameeriklase kohta "WATEVA" öelda vaid tõesti karta, siis 2009. aastal on slasherfilmid saavutanud täiesti uue taseme ja noortel on neist isegi midagi tõepoolest olulist õppida!
Mina nüüdsest ikka kuskil metsavahel leiduvat kanepipõldu kiskuma ei lähe, ja kui selleks ikka palav soov on siis koputan läheduses asuvad farmid läbi ja arutan ikka kasvanduse omanikuga asjad läbi et business oleks legitiimne. Jäin aga mõttesse: mida kulla Jason ometi kogu selle kanepiga teeb? No arvatavasti ikka suitsetab ja seda ilma hokimaskigi peast võtmata, kohe suuavause vahelt - eks seepärast ta nii rahulik olegi juhuslikele linnavurledele kirveid pähe lüües.
Loe lisaks: 13-Street / Citizen Forza / Jesterhead's Colony / Millwauke Moviez
Loe lisaks: His Name Was Jason: 30 Years of Friday the 13th / Friday the 13th (1980)
The Tracey Fragments
laupäev, 6. Juuni 2009
Aasta: 2007
R: Bruce McDonald
S: Maureen Medved
IMDb: 6.0 / 10
Pikkus: 77 min
MPAA: R
N: Ellen Page
Maxwell McCabe-Lokos
Ari Cohen
Erin McMurtry
Zie Souwand
Stephen Amell
...
"Something's missing... "
Ellen Page'ist olin vahepeal väga sisse võetud ja nõnda vaatasin mõnuga tema filme, lühikest kasvu tedretähnidega tütarlast aga ei paista köitvat mõte omada Hollywoodi staari staatust ja nõnda on tal kombeks püsida stabiilselt indiefilmide juures ning teenida austust kriitikutelt ja teenida keskpärast tähelepanu ajakirjanduselt ilma pääsemata seejuures kollastesse lehtedesse tekstidega sellest kuidas ta diskol korgijoogiga üledoosi tegi ja pärast limusiinijuhti käperdada üritas. The Tracey Fragments ehk üks äärmiselt väsitav ja kehvapoolne odav draama aga demonstreerib, et kuigi noorel kanadalasest talendil pole Jim Carrey komöödiatesse kaugeltki asja peaks ta vahest valima filme mis teda kui niigi suurepärast noort näitlejannat natuke rohkem arendaks või nii, käesolev film jäi igatahes kõigi poolt märkamata ja ma isegi ei imesta. Page ise on üle mõistuse andekas ja kohati tekib mul tundmus, et tal ei ole oskust endale rolle leida või siis on ta valiv.
Eksperimentaalne The Tracey Fragments räägib noorest tüdrukust keda koolis alalõpmata kiusatakse ja narritakse ning kes põgeneb enda ahistavate vanemate kodust lootuses leida oma väikevend, kes peab end koerakutsikaks ja on kuskile minema jooksnud. Draama on eksperimentaalne kuna terve film esitatakse väga segaselt üle ekraani paisatud lõikude kaudu mis ei muuda teost ainuüksi väsitavaks vaid ka ärritavaks, ja ehkki kohati oli see meeletult labase linaloo päästerõngaks ei saanud ma üle mõttest, et kuskile oleks võinud piiri tõmmata. Kuna filmi monteerimine võttis 14päevase filmimisperioodiga meeletult kaua aega (9 kuud) on näha, et lavastaja on ambitsioonikas, aga lõpptulemuse vastukaja ja üldist kvaliteeti arvestades justkui raiskulastud aeg. Ellen Page'il polnud antud filmi trügida erilist mõtet, eriti pidades silmas kui halvasti ta tegelane kirjutatud oli, ja paistab, et tema Jane Eyre'i projekt mida ma vahepeal pikemalt ootasin on kah unarusse jäänud.
Loe lisaks: 13-Street
Kui sa nüüd veel ka Zooey Deschaneli kombel laulaks....Into the Wild
Aasta: 2007
R/S: Sean Penn
IMDb: 8.2 / 10 (#142)
Pikkus: 148 min
MPAA: R
N: Emile Hirsch
Marcia Gay Harden
William Hurt
Jena Malone
Brian H. Dierker
Catherine Keener
...
"Your great adventure on Alaska."
Into the Wild oli kole pretensioonikas film oma Pearl Jam'i muusikaga ja väheinnovatiivsete tsitaatidega ning peategelane tekitas kohati tülgastustki oma kange himuga pärast paari lastele kirjutatud seiklusraamatu lugemist oma "alalõpmata tülitsevate vanemate" vastu mässamise mõttes enda vana logu Datsun kuskil pärapõrgus maha jätta, kaasavõetud paarsada dollarit nurgapoest ostetud tikkudega maha põletada ja Alaskale minna, kus, mind you, ta isegi vastu ei pea - hoolimata sellest, et juhuse ja õnne tahtel leidis ta keset tühermaad mahajäetud bussi, mille ta kiiresti enda elukohaks tegi. Üllataval kombel istus mulle aga kõvasti filmi pikkus: kaks ja pool tundi ei ole just meeliskestvus kuid antud film arendas end mõnuga ja see mulle meeldis.
Olid tema motiivid küll tavalisele pubekale kohased ja suhtumine veel nõmedam aga Sean Penni lavastatud loodusvaadete poolt rikastatud film oli nii ilusti üles võetud, et tekib endalgi tahtmine seljakott selga tõmmata ja kuskile metsa lipata, aga mis sa tüüpilises metsas ikka teed, leiad heal juhul ehk mõne Jääkaru õlut limpsiva Männiku poe kõrval passimisest vaheldust otsiva parmu kellega juttu vesta ja võib-olla mädanenud puukese mille otsa ronida, aga kohe hakkab nii igav, et lähed hoopistükkis lähima maja (200 meetrit?) aeda õunaraksu tegema ja siis tagasi koju arvuti taha, kuna katsu sa vaid olla Eesti mees ja enam kui kakskümmend neli tundi ilma Internetita.
Emile Hirsch'i mängitud Chris'i puhul tekitas üllatust ka statutory rape seadusest kinni pidamine ehk pani ülikooli lõpetanud poisike käe ette poolpaljalt voodis lamavale hipist muusikule (Kristen Stewart) olles samal ajal kuskil kolkakülas kus politseinikudki arvatavasti pärast rasket tööpäeva lõppu sõõrikukohvikusse kaheteistaastaseid piimakokteile lürpivaid tütarlapsi otsima lähevad. Kutt saadab oma pere vittu ainult selleks, et saaks natuke pärast Jack Londoni lugemist puu otsas liugu lasta ja kuskile parvetama minna, aga kui pesuväel neid selja peal voodis lesib ja keppi soovib siis tuleb käsi ette panna, kuna ta on 16 ja tema kui täisealine ei taha vägistamise eest trellide taha minna.
Natuke oli pinnuks silmas kehv loojaotus: film oli jagatud peatükkideks ja siis peatükid omakorda väga segaselt episoodideks ja need olid väga imelikult tituleeritud. Soprano kirjutas arvustuse (arvatavasti) kohe pärast filmi vaatamist ja hindas maksimumpunktidega osaliselt staatilise hetkeelamuselektri juhtimisel, mina vaatasin aga eile ja ehkki kaadrid üle mere liuglevatest lindudest, Alaska mägedest ja isegi digitaalsest hiidlainest olid kaunis kütkestavad ei saanud ma peategelase lapselikkusest üle ega ümber - terve film möliseb oma kuradi Alaskast ja kui sinna läheb on näpp perses ja ei saa millegagi hakkama, ainult surnukskägistatud üleküpsetatuid oravaid närib. Kuueteistaastased nolgid peaks oma mässumeelsuses orgasmi siiski saama.
Muuseas, panin Chris'i kaheksakümnendate lõpus või üheksakümnendate alguses aset leidnud ülikoolilõpetamise stseenis tähele, et emme tegi foto digikaameraga - ma keeldun uskumast, et need tollal eksisteerisid ja isegi see on parajalt ignorantne, kuna nad lihtsalt... ei faking eksisteerinud! Teine detail mis minus palju põnevust tekitas oli Emile Hirsch'i ootamatu vabadus näidata oma peenist kui see oli Alaska jääkülmas jões kokteiliviineriks tõmbunud. Kristen Stewart oleks küll näpult rohkem saanud.
(noored indiaani joonased tulevad kohe tuld sülgama aga mis seal ikka - koheselt filmi vaatamise järel oleks ma muuseas ehk 9/10'gi andnud)
Loe lisaks: Soprano / Garli / Spellbound
Bedtime Stories
kolmapäev, 3. Juuni 2009
Aasta: 2008
R: Adam Shankman
S: Matt Lopez & Tim Herlihy
IMDb: 6.3 / 10
Pikkus: 99 min
MPAA: PG
N: Adam Sandler
Keri Russell
Guy Pearce
Russell Brand
Richard Griffiths
Teresa Palmer
...
"Whatever they dream up... he has to survive."
Happy Madisoni perefilmi vaadates mõtlesin, et peaks selle filmiteemalise podcasti juba käiku laskma kuna blogisissekandes pole lihtsalt võimalik sõnadesse panna millise keemilise reaktsiooni tekitasid minus filmi väljakannatamatud lapstegelased - podcastis oleks muidugi kerge, topid näpud kurku, surud padja näole ja röögid nii kõvasti kui kõripaelad võtavad, teksti kujul ei ole kunagi võimalik nende kõige ärritavamate filmide puhul õieti selgeks teha kui närvi ma minna võin ja mõnes mõttes on see ka põhjus miks ma niisuguseid kohupiimafilme vaatan. Ainuüksi see raevulaine mis minus tekib on nii pesuehtne ja autentne, et justkui inimese tunne tekib! Igatahes teen ma proovi ja üritan võimalikult mõistetavas keeles (ma annan varsti oma sõnaraamatu välja, siis on tekstis aktsepteeritu piiritu!) selgeks teha millised verepiisad mu aanuse piirkonnast imbuma hakkasid: no... raisk... ARRRRRR!!!
Kui mul oleks valida taeva kus mängiks korduse peal Bedtime Stories ja põrgu kus oleks filmiks ükskõik mis muu vahel siis valiks ma viimase! Iga kord kui see kuradi võltslokkidega poiss oma lollaka suu lahti tegi ja midagi titehäälega ütles tõmbusid mu rusikad krampi, lümfisõlmed läksid tuliseks, suust hakkas vahtu nõrguma, juuksed läksid rasvaseks ja neelasin keele alla, selle peale hakkas mao poolt üles liikuma lõunasöök mis otsustas end väljutada mu ninasõõrmete kaudu kuna keel blokeeris kurgu ja siis tilkus mööda särki alla püksteni mille sees mu riist juba kokku tõmbumas oli ja munandid veel pealekauba kuskile rektumi ja põie vahele peitu pugenud olid lootuses kõlaritest immitsevat lapsejora summutada.
Ma ei oska isegi rohkem midagi öelda, sest see vihaefekt on kirjeldamatu ja te saate sellest ise osa kui kunagi viitsite minuga mõnd sarnast filmi vaadata. Danger, danger - high voltage ! Miinimumpunktidest päästab vaid Russell Brand oma võrratu screen presence'iga.
Loe lisaks: 13-Street
finito
esmaspäev, 1. Juuni 2009
Ma küll ei mõista, miks te mu järjejuttu ometi nii tõsiselt võtsite, me oleme kõik alailma end aeg-ajalt nöökinud ja see oli mu satiiriline vastus teiste filmiblogijate humooritsemisele üksteise eraelude ja tegemiste aadressil - oli ta jah halvamaitseline, aga üldse mitte vaenulik - aga igatahes võtsin kolm eelnevat kirjutist maha sooviga mitte ühegi kaasvõitlejaga nii mõttetu asja pärast vaenujalale sattuda. Mõistan, et asja mitte mõistvad juhulugejad nõutuks jäid aga seda et osa meie sisemisest ringist roheliseks läks tuli küll üllatusena. Peace!
The Visitor
kolmapäev, 27. Mai 2009
Aasta: 2008
R/S: Thomas McCarthy
IMDb: 7.9 / 10
Pikkus: 104 min
MPAA: PG-13
N: Richard Jenkins
Haaz Sleiman
Danai Jekesai Gurira
Hiam Abbass
Marian Seldes
Maggie Moore
...
"Connection is everything"
Vaatasin Richard Jenkinsile Oscari nominatsiooni toonud The Visitori niivõrd kaua aega tagasi, et ei mäletagi, mis eelmise aasta film see oli, mida kõvasti kirusin ja mispeale tuli Soprano MSN'is kuulutama, et kui sulle see ei meeldinud siis The Visitorist ei ole ka mõtet suurt midagi loota. Film seisis sel hetkel juba vaatamisrivis nagu korralik soldat kunagi ja sõber Pelle tähelepanek vaid innustas draamale esikohapassi andma. Vaadatud sai kohe samal õhtul ja mis iganes film selle sõimujutu osaliseks sai ei tulnud kindlasti ligilähedalegi. Ei teadnud ma koguni, millest film räägib. Esimesed minutid mille käigus näeme Jenkinsit tühja pilguga kooliõpetajatööd tegemas ja oma tühjades silmades ja maitsekas ülikonnas vaimselt justkui eksinud olevat eeldasin ma otsekohe, et pealkiri viitab justkui sellele, et tema tegelane on "maailmas külaline".
Filmi teine pool tegi aga selgeks, et Jenkinsi tegelane Walter on vahelüliks hea sõbra Tareki ja tolle ema vahelisele jäigale suhtlusele, kuna Tarek on pärast metroos lolli apsu tõttu immigrantidele mõeldud vangimajja kinni pandud ja ei soovi oma emaga kõnelda, mistõttu tuleb Walteril Tarekit külastada ja lubada tal teha kindlaks, et deporteerimist ei toimu. The Visitor on märkimisväärne konkreetselt Richard Jenkinsi rollisoorituse poolest. Tegu on kaunis lihtsakoelise kuid mõjusa draamaga mis kombineerib endas immigrantide vastase ebaõigluse sõnumile lisaks djembe-muusika ja New York City masendavalt emotsioonitu ja toonitu tühjuse. Väga meeldejääv on filmi viimane stseen kus Walter isikliku djembe trummiga Tarekile saatuslikuks osutunud metroojaama pingile maha istub ja mängima hakkab. Sümpaatsed tegelased, tugev film. Thomas McCarthy eelmine ja esimene ning küllaltki sarnane film The Station Agent samamoodi.
Body of Lies
Aasta: 2008
R: Ridley Scott
S: William Monahan
IMDb: 7.2 / 10
Pikkus: 128 min
MPAA: R
N: Leonardo DiCaprio
Russell Crowe
Mark Strong
Golshifteh Farahani
Oscar Isaac
Ali Suliman
...
"Trust no one. Deceive everyone."
Leonardo DiCaprio kes nähtavasti rohketest näokarvadest hoolimata oma vana Titanicu-Jack'i nahka eales maha ei nüli Lähis-Idas ringi lidumas ja marutõbiste koerte ning terroristide tagumikku tuliseks tegemas samas kui alalõpmata hommikusöögihelbeid mugiv paksuks läinud Russell Crowe kodus terrassil lesib ja läbi väikese mikrofoni noorele jüngrile õpetussõnu jagab - mulle sobis! CIA teemaline põnevusfilm hoolimata võrdlemisi keskpärasest lavastajast küll parajalt keskpärane kuid põnev ta oli ja sobis diivankartuli õhtuseks popkornimälumislustiks küll ilusti. Selgelt on meeles kui istusin kinosaalis ja enne filmi algust hüppasid ette vilkuvad pildid, paar pauku siin-seal, mitu tuttavat Hollywoodi nime ja siis ilutsev pealkiri Body of Lies, ja terve filmi vältel ma siis mõtisklesin et mis kuradi film see on kui isegi traileris ei osata korralikult vaatajale dikteerida millest asi räägib, eriti kui lavastajaks on Ridley Scott - kogu visuaalne ja heliline arsenal on ju trailerikontoris ilusti olemas, tuleb vaid kena minutiline pildiraamat kokku panna mis kinoskäijates näiteks huvi tekitab. Pole ime, et kõik hoopis kinno Beverly Hills Chihuahuat vaatama ronisid ja film täitsa läbi kukkus ning ainult mõnikümmend milli kokku kraapis. Kõik ootavad hoopis DVD'd, poes hea tagakaanelt lugeda mida DiCaprio mürgeldab ja milline on asjapulk Crowe täpne roll. Tõtt-öelda ei teadnud ma filmi käimagi pannes mida ma vaatama hakkan, vaid asjaosaliste nimed olid meeles. Siit-sealt olin kuulnud küll, et korralik põnevik, aga muu oli täielik tühermaa. Lõpptulemus oli hoolimata Trashigi poolt mainitud armuliini magedusest ja muidu luitumusest tänu tugevale teemakäsitlusele ja otseselt Mark Strongi tugevale rollisooritusele keskmine küll.
Loe lisaks: Soprano / Trash-Can-Dance / LiveForThis / 13-Street / Citizen Forza / Malcolm Lincoln / Filmimull / Onu Kalver
Film põhineb raamatul mis algselt kandis pealkirja Penetration.Olnuks film sama tiitliga poleks ma DVD lähedussegi läinud -
Ridley lavastab, Russell ja Leo mängivad... penetratsioon on ilmselge!
Scanners
Aasta: 1981
R/S: David Cronenberg
IMDb: 6.7 / 10
Pikkus: 103 min
MPAA: R
N: Stephen Lack
Patrick McGoohan
Michael Ironside
Jennifer O'Neill
Robert A. Silverman
Lawrence Dane
...
"There are 4 billion people on earth. 237 are Scanners. They have the most terrifying powers ever created... and they are winning."
Paljud on kindlasti netis uidates sattunud otsa pildile või siis närvisüsteemist sõltuvalt halvemal juhul liikuvat pilti ehk GIF'i ülikonnas kiilakast mehest kelle pea litakaga lõhkeb ja suppi lendab ega tea sealjuures kust see üldse pärit on. Vastus: David Cronenbergi ulmefilmist Scanners. Kunagi vaatasin üht pikemat intervjuud kus väga noores eas Cronenberg koos kahe teise menuka lavastajaga oma filmidest muljetas ja rääkis, et umbes neli minutit pikk pingeline stseen mis kulmineerib peaplahvatusega pidi alguses olema Scanners'i esimene stseen kuid lootuses publikut nii kiire šokihetkega mitte ära hirmutada tuleb see filmis hiljem, üllatus on see aga nii või teisiti. Efekt saavutati lihtsalt - võltspea topiti koeratoitu ja jänesesisikondi täis ning tulistati seda tagant päriselt pumppüssiga. Tulemus on enam kui realistlik ja aitas Cronenbergi jäädvustada filmiajalukku kui ühe ambitsioonikaima gore-film režissöörina.
Nüüd kui sissejuhatavalt sellest toredast šokkmomendist räägitud on (niikuinii kõigil tänu antud stseenile film meeles püsibki) annaks ikka oma arvamuse filmist kui tervikust. Scanners on korralik kaheksakümnendate thriller-ulmekas telepaatiavõimetega inimestest kes oma mutatsiooni enda kasuks ära kasutavad ja ConSec'i nimelise firma ning kergelt hullumeelse tugeva skännimisvõimega Darryl Revoki vahelisest võitlusest, aga mitte sugugi Cronenbergi tugevamate hulka kuuluv teos. Esiteks on ta kohati äärmiselt igav, Stephen Lack oli ülivinge Michael Ironside'iga võrreldes masendavalt halb ja ma oleks eelistanud They Live'i [5/10] sarnase ulmepõneviku asemel pigem õudusfilmi, midagi tõeliselt creepyt. Cronenbergi asjakohane füüsis-sümboolika on siingi aga eeldatavalt paigas.
PS. Gore-keskne film ta absoluutselt pole ent nõnda ta sildistatud ta saab. Soolikate-ajude huvilised peaksid tollest ühest stseenist küll energiabuusti saama.
Loe lisaks: 13-Street
Teistest Cronenbergi filmidest: The Dead Zone / The Brood / Eastern Promises / Naked Lunch / The Fly / A History of Violence
Filmiaasta: 2008
teisipäev, 26. Mai 2009
Pool 2009. aastat juba läbi ja ma kui jahe kala olen hilja peale jäänud, aga hea kui eelmisest aastast siiski kokkuvõtlik ülevaade on. Kuna ma olen juba varem mõistnud, et edetabeleid teha üritades ma kuhugi ei jõua, toon välja eelmise aasta viis tugevaimat filmi (ilma mingi eelistusliku järjekorrata) ja siis veel meeldinud teoseid žanrite ja kategooriate järgi - täpselt nagu seda eelmiselgi aastal 2007 kohta tegin. Lingid viitavad arvustusele kus seisab ka IMDb link. Siinjuures tasub märkida, et ma ei pannud eelmise aasta filmidest ühelegi hindeks 10/10.
FLETCHU VIIS LEMMIKFILMI EELMISEST AASTAST
- Let the Right One In - tähelepanelikel ei jää kindlasti märkamata, et kirjutasin antud filmist võimalikult põhjalikult eelmises sissekandes. Rootsi vampiirilugu jääb pikaks ajaks meelde ja tõenäoliselt ei vaata ma isegi USA uusversiooni, ehkki see võib kiindunumatele lugejatele kes mu filmiharjumustega tuttavad on paraja üllatuse valmistada.
- The Wrestler - Mickey Rourke vääris seda Oscarit. Sean Penni võit oli mulle suureks ropsuks ja vandusin arusaamatult oma viis minutit kui see jüri oma kuldmehikesega vehitas. Darren Aronofsky pole karjääri jooksul halba filmi teinud. Mickey on selles kohati vägagi süüdi, niisiis ongi meeldiv et ta tänu Darrenile niisuguse värvika paugu tegi. Masendav profimaadlejafilm väärib vaatamist!
- Slumdog Millionaire - lihtsalt ilus. Ehkki mulle oli pinnuks silmas see meeleolukas tants lõpus oli ülejäänud film üle mõistuse energiline ja kaasahaarav ning seda hoolimata kolmest paralleelsest liinist, ja ei saa kindlasti mainimata jätta võrratuid sooritusi kahelt mõnusamalt lapsnäitlejalt keda ekraanil näinud olen. Danny Boyle on üdini erinevate filmide lavastamises täielik kunn!
- Gran Torino - ma ilmselt ei väljendanudki arvustuses kuivõrd tugevalt mulle film peale läks, ja antud teose puhul polnudki sümpatiseerivaks filmi üldine teostus vaid meelelahutusfaktor mis peitus Clinti lakkamatule urisemises, vintpüssiga vehkimises ja kohalikele kambapättidele koha kätte näitamises. Kõva tango Clintilt. See on tõtt-öelda üks halvimaid isa-poja suhte lugusid mida näinud olen aga see kõik teisejärguline kui Clint möirgama hakkab.
- In Bruges - meeletult naljakas ja suurepäraselt kirjutatud väike briti draama Martin McDonagh'ilt. Lugu kahest palgamõrvarist kes hiljem enda palkajaga sekeldustesse satuvad väärib siinkohal viimast lünka mu kokkuvõtvalt viie lemmiku nimekirjas.
siia alla ei kuulu "kuldne viisik"
- Parim action: Rambo
- Parim komöödia: Tropic Thunder
- Parim õudusfilm: Blindness*
- Parim põnevusfilm: Pride and Glory
- Parim thriller: Cloverfield
- Parim draama: Hunger
- Parim ulmefilm: Death Race
- Parim koomiksifilm: The Dark Knight
Aasta halvim film: Indiana Jones and the Kingdom of the Crystal Skull
Aasta üllataja: X-Files : I Want to Believe
Aasta alahinnatud film: The Wackness
Aasta pettumus: Frozen River
Aasta ülehinnatud film: WALL-E
Kaks vaatamata linateost mida soovisin enne kokkuvõtet näha: Milk ja Frost/Nixon. Vaatamiseks on nad 100% valmis, kui tuju tuleb siis tšekkan üle ja kuulutan kui kokkuvõte neid arvamust arvesse võttes muutmisele läheb.
Eelmise aasta filme on kokku arvustatud 97.
Låt den rätte komma in
Aasta: 2008
R: Tomas Alfredson
S: John Ajvide Lindqvist
IMDb: 8.2 / 10 (#192)
Pikkus: 115 min
MPAA: R
N: Kåre Hedebrant
Lina Leandersson
Per Ragnar
Henrik Dahl
Karin Bernquist
Peter Carlberg
...
"Eli is 12 years old. She's been 12 for over 200 years and, she just moved in next door."
Rootsi hittfilmi Let the Right One In sai vaadatud ikka omajagu tagasi, küll aga oli tol hetkel käed liialt tegemist täis, et otsustasin arvustuse kirjutamise tulevikku jätta, ja kui tulevik tuli siis filmiblog seisis käed ripakil ebaaktiivsena samas kui kaasvõitlejad mõnuga kirjutada vurasid. Kuna morn vampiirilugu osutus mulle mitte kuigi üllatavalt aga pea et eelmise aasta tugevaimaks filmiks otsustasin ikka vähemalt antud filmi kohta oma kaks senti poetada. Film nii popp, et on juba USA uusversiooniaurumasinasse jõudnud (kahtlustan, et sellel on seos Twilightiga tärganud vampiiri-sureliku suhte populaarsus - igatahes, nagu Forzagi ütles, täielikud sittarid) ning peaks ärasolgitud pealkirja Let Me In all isegi ehk pooleteise aasta pärast kinno jõudma, kui Ameerika idudel just ajud pähe ei tule.
Esimene positiivne detail filmi puhul oli minu jaoks naljakal kombel enam-vähem realistliku väljanägemisega nukk, mis pidi emuleerima väikese poisi keha ja kus peenise asemel oli suur vagiinat meenutav tühimik. Raamatus arendatakse kiusatud Oskari pealtnäha tüdrukust sõbra Eli tegelikku sugu rohkem, filmis tehakse sellele kõigest viide. Nagu Metsavanagi keda hetkel Messengeris valdab suur dilemma kas ta liigitub filmiblogijana pigem klouniks või profiks muutis see linateose minu jaoks hulga friigimaks. Ameerika kindlasti hävituslikus uustöötluses ei tehta sellest kahtlemata juttugi kuna eriti just teismelistele suunatud linateoses ei tule potentsiaalne lastevaheline homosuhe kõne allagi, originaalis on sellele aga mõnus paarisekundiline vihje mida ma poleks ära tabanudki kui poleks juhtunud ParanoiaDisco blogi alt kommentaare lugema.
Nüüd kus aeg konkreetsemalt filmi tehnilistesse asjaoludesse sukelduda ei leiagi ma suurt mida öelda. Eks ikka serenaad John Ajvide Lindqvisti akna taga. Rootslastele paistab laste hingeelus toimuv olevat omajagu lähedane teema ja sestap on Let the Right One In kaugel lihtsast vereimejahorrorist vaid taarub ikka teemadel nagu eakaaslaste poolne kiusamine, esimene armumine ja nii edasi. Filmi keskne tegelane surelik Oskar tutvub juhtumisi kortermaja lumisel ajal jääkülma kehaga tüdrukuga kes kõigile ümbruskonnas elavatele inimestele teadmata toitub inimeste verest ning neist saavad head sõbrad, samal ajal kui Oskar peab vastu seisma oma mütse kandvatest narrivatest pärakatest deemonitele ja viibutab kodus vabal ajal nuga lootuses noored kiusajatest pätid paika panna. Ühesõnaga puututab film küll tugevalt vampiiriks olemise traagikat ja sellise eluga kaasnevaid ebameeldivusi vaid on ka läbi ja lõhki poisi sirgumisest ja kasvuvaludest pajatav. Oskari ja Eli vaheline suhe on väga reaalne ning soe ehkki film on visuaalselt nii külm kui vähegi olla saab.
Teostuse poolest ei leidnud mina küll midagi mille üle nuriseda - ehk ainult nigelad digitaalkassid - ning stsenaariumit on antud juhul raske hinnata. Hetkekski ei tundunud mulle otsekui oleks mõni lõik dialoogi nõrk olnud (eeldades, et ingliskeelsete subtiitrite lähedus originaaltekstile oli võimalikult täpne), kuid omajagu jäi ka mulje kasutamata võimalustest Eli ja Oskari vahelise suhte ja mõlema tegelase arengu viimistletud lahkamisel. See-eest: rubiku kuubiku ja morsekoodi sümboolsus tekitas teatud küsimusi! Filmi lõpp oli sealjuures imeline. Mitte ainult ei olnud see ideaalselt üles võetud vaid võttis oma ootamatuses ka suu mõnusasti ammuli. Eelmise aasta äärepealt et kindel võidumees minu silmis. Ei küündinud ükski jänkilavastus selle lähedalegi, kui mälu ei peta.
Loe lisaks: Metsavana / LiveForThis /Filmimull / ParanoiaDisco / Trash-Can-Dance
isiklik kontakt
Märkisin selle (b)logiraamatu värskesse uuendussegi ent mõtlesin ka eraldi sissekande teha. Mis puutub mu netiidentiteeti, siis olen ma küllaltki häbitu inimene (häbeliku vastand ühesõnaga) ja mõtlesin, et juhul, kui...:
- oled mu (blogi) (naissoost) fänn ja soovite kiidulaulu laulda (mitte sõna otseses mõttes)
- tahad mõne filmi kohta minu arvamust teada, kui ma seda ehk näinud olen
- midagi ebaselgeks jäänud on
- mõni pakiline küsimus või niisama kommentaar on
Ja ehkki suur osa filmiblogijatest paistavad olema üsna tagasihoidlikud innustan teisigi sama tegema. :*
(666. sissekanne!)
