Lethal Weapon 1-3

Just nii härrad, esimesed kolm Lethal Weaponi filmi sai üle vaadatud. Ja kirjutan kompaktselt!

Lethal Weapon
R: Richard Donner



Esimene Surmarelv on ikka kõikse parem. Soovitan inimestel hankida endale just Director's Cut versioon, mis on seitse minutit pikem ja mille alguses on üks üle mõistuse vinge stseen, kus tetraloogia (anti?)kangelane Martin Riggs (Mel Gibson) berserkil oleva snaipri tulejoonele astub ja temasse oma Beretta pideme tühjaks laseb. Aga, mida edasi seeria jooksis, seda lamedamaks ja joonisfilmilikuks ka filmid muutusid. Esimene on ju pooleldi täitsa draama - Riggs üritab end alguses tappa ja teatud hetkel on väga intensiivne stseen, kus Riggs'i verivärske partner Murtaugh paneb ta ka Riggs'ile omase suitsidaalsusega proovile. Lõpus on sellega seoses veel üks sümboolne stseen. Poleks lõpus olnud väga absurdset stseeni, kus Riggs Mr. Joshua'ga (Gary Busey!!!) karate'd teeb samas kui kõik teised võmmpõrssad pealt vahivad ilma midagi tegemata, paneks maksimumpunktid. Tõesti, üks parimaid buddy cop filme mis iial tehtud. Vaataks veel ja veel.

Lethal Weapon 2
R: Richard Donner



Eks kuldreegel ütle, et järg pole kunagi parem, ent pole Surmarelv kaks sugugi halb ja täitsa kõva konkurent teisele, ehkki nüüd kus Riggs oma enesetapja-mentaliteedi maha jätnud on tekib küsimus, et miks ta ikka segane on. Mõnedele meeldib teine osa isegi rohkemgi originaalist. Mulle on see film oluline, kuna nägin seda umbes kümme aastat tagasi telekast ja sellest saati on mulle iga kord külmale kivile istudes tulnud meelde stseen, kus Riggs enda kolliga oma traileri ees rannal istub ja õlut joob ning püsti tõuseb, küsides siis enda koerast kaaslaselt, et lähme sisse, kas teadsid, et külmal kivil istudes saab hemorrhoidid? Läksin koguni isalt küsima, et mis see veel on. Üks õudusjutt hiljem pole ma suutnud kordagi kaua külmal kivil istuda. Tõsijutt! Aga Lethal Weapon 2 on väga muhe märul, draamat on küll vähem ent kõva õhtune Kanal 2 meelelahutus igatahes.

Lethal Weapon 3
R: Richard Donner



Kolmas Surmarelv on ju ka täitsa bueno, aga juba igati lame. Esiteks pole Joe Pesci absoluutselt naljakas, vaid pigem ärritav. Riggs'ist on saanud otsekui täiesti tavaline keskeale lähenev võmm. Pahalane pole kuidagi hirmutav, vaid pigem naeruväärne. Mäletan Angry Video Game Nerd'i Die Hard'i NES mängu arvustusest kohta, kus ta oli pahane selle peale, et üle katkise klaasi kõndimine energiat vähendab ja tõi võrdluse, et see on sama, kui Lethal Weaponi mängus power-up'idena koeraküpsiseid süüa. Neid hakkab Riggs just kolmandas osas tarbima sooviga suitsetamist maha jätta. Tegelikult neil, kes pole koeraküpsiseid proovinud, soovitan seda teha, kuna need on paremad kuna pooled Eestis müüdavatest inimestele mõeldud krõbinatest. Ma ei tee nalja, kui liigne kuivus välja arvata on need jumala head.

Loe lisaks:
Lethal Weapon 4 [7/10]

The Brood

Aasta: 1979
R/S: David Cronenberg
IMDb: 6.7 / 10
Pikkus: 92 min
MPAA: R
N: Oliver Reed
Art Hindle
Samantha Eggar
Henry Beckman
Nuala Fitzgerald
Cindy Hinds
...

"The Ultimate Experience Of Inner Terror"



***ÜKSIKUD SPOILERID***

Kanada suurima kaamerataguse filmikangelase varasem film The Brood on kohati küll maru igav, ent teatud hetkedel üle ootuste mõjus, intensiivne ja visuaalselt raevukas. Igas stseenis kus hüppasid nurga tagant välja punast või sinist pusa kandvad väikesed deformeerunud deemonlapsed et kõrvaltegelaste elu kibedaks teha torkas mulle küll närvi. Üsna poeetiline oli, et needsamad väikesed kurjamid olid filmi peategelase teraapias oleva abikaasa Nola sisemise valu füüsilised manifestatsioonid - Oliver Reedi mängitud dr. Raglani ravitehnika nimelt hõlmab psühholoogiliste ja alateadvuste probleemide väljendumist füüsilisel kujul ja kui mõnel on selleks vähk, teisel haavandid kehal, siis too naine sünnitab just neid värdjalikke olevusi.

Lõpus on sellega seoses üks üsna häiriv stseen, kus Nola värskelt ilmale tuleva beebi hammastega emakakoti seest vabastab ja veel platsenta ära lakub. Ei saaks öelda, et kõik lõpplahenduseni viiv mind väga intrigeerinud oleks kuid nagu alati õnnestus Cronenbergil närvi tabada. Esimene stseen värd-põngerjatega on tõeliselt kaasahaarav ja creepy.
Küll aga huvitas mind kangesti kus need väikesed olevused endale riided leiavad. Panin tähele, et kõigil neist on seljas sellised mõnusad soojad villased pusad, talvel jõle hea soe kanda kuid pole nagu vanaemat kes kooks ja vaevalt suuremate kaubanduskeskuse kettpoed ka uksi lahti hoiavad kui mingid ihualasti deformeerunud päkapikud sisse marsivad ja endale rõivastust leida tahavad.

On ka kõrvu jäänud et Hollywood soovib lisaks kõigele muule ka antud filmi kallale minna ja uusversiooni toota. Idee on küll suurepärane, kuid ei mõista mina kuidas niisugust projekti tänapäeva publikule maha parseldada. Cronenbergile omast sügavat sümboolikat siit palju ei leia kuid need kellele meeldib kui filmides-seriaalides Eesti Vabariiki mainitakse ja kes tahavad üksinda kodus olles midagi head ja närvesöövat vahtida peaks küll rahule jääma. Eriti sooviks kiita Howard Shore'i muusikat. Mees on juba alates antud filmist Cronenbergi linateostele heliradasid vorpinud ja kordagi pole ka sealjuures pettumust valmistanud. Väga hitchcockilik kraam.

Punisher: War Zone

Aasta: 2008
R: Lexi Alexander
S: Nick Santora, Art Marcum & Matt Holloway
IMDb: 6.8 / 10
Pikkus: 103 min
MPAA: R
N: Ray Stevenson
Dominic West
Doug Hutchinson
Colin Salmon
Wayne Knight
Dash Mihok
...



"Vengeance has a name."

Trash tabas kord naelapea pihta öeldes, et Hollywood oskab suurepäraseid halbu põnevikke-märuleid teha ja Punisher: War Zone'i trailerit vaadates tekkis mul kange veendumus, et film on end mitte tõsiselt võttev Shoot 'Em Up [8/10] stiilis padrunipiserdamine kus pätte ja muidu tolguseid tapetakse sadades ja mingitele vahestseenidele otsekui ruumi ei jäetagi, küll aga olin mõnes mõttes üllatunud (kui mitte öelda pettunud), et film oli hoopis cop drama sugemetega vigilante action mis tõepoolest üritab väga kõvasti korralik olla.
Eks koomiksifilmide puhul tuleb ikka mingile standardile vastata kuid Marveli antikangelane Karistaja on küll just see tegelane kellega saaks isegi puhta tapmismaratoniga fännidel vere keema panna ja seda kõige positiivsemas mõttes. Ei ole ka Lexi Alexander, nagu ma avastasin, kõige kompetentsem märulistseenide lavastamisel - kõik stseenid kus Punisher püstolid või raskema relvastuse välja võttis ja pahadel elu kibedaks tegi tundusid maru ebaühtlased ja vahepealsed hetked mil tegelast oli üritatud ülemäära inimlikustada ei meeldinud mulle kah sugugi.



















Nägime 2004 aasta filmiversioonis juba piisavalt toredat Punisheri, mind valdas ikka kerge lootus, et antud filmiga ei üritatagi Punisheri tegelasele mingit sümpaatiat teenida vaid kickitakse 100% assi. Aga hoolimata sellest, et näeme kuivõrd hea inimene Frank Castle tegelikult on ei anna ta pahadele kordagi armu - isegi need pätid kes loodavad informatsiooni jagades ellu jääda ja kes harilikult isegi karmimate matšode poolt tapmata jäetakse saavad Punisherilt ikka täie rauaga. Ja no kui kord asskickimiseks läks siis olin minagi filmiga suur sõber ja koomiksi fännidki ütlevad, et kolmest erinevast Punisheri filmist on see algmaterjalile lähedaseim, aga tõepoolest - miks nii palju tõsist iba?



















Mis puutub näitlejatesse, siis Ray Stevenson kui mitte just A-klassi Hollywoodi näitleja oli Frank Castle'ina suurepärane ja isegi vast kõvasti parem kui Thomas Jane'gi, kes nägemuslike erinevuste pärast projektist lahkus. Hullupööra meeldis mulle ka kurikael Jigsaw'd kehastanud Dominic West. Punisheri rõivastus oli suurepäraselt disainitud, ehkki mulle oleks meeldinud, et Karistaja logo natuke tugevamalt välja paistab. Oli nähtav, kuid ei torka ebahoolikal vaatamisel pea et silmagi. Kõik muidugi ka rääkisid, et film on jõle verine, kuid peale mõne üksiku momendi erilist verevalamist ei olnudki. Vägivalda jagus, aga otsest Rambo stiilis gore'i vastu ei vaadanud.
Ühesõnaga, hoolimata sellest et Punisher: War Zone ei vaevunud minema mööda ladnama mõttetööd mitte vajava ajudeta ja munadega märuli teed ja kasutas tõsisemat skeemi, jäin ma ikka rahule. Film on kodus nauditava popkornika definitsioon ja koomiksi fännid peaksid igati rahule jääma. Kui veel neid filme tehakse, siis palun - rohkem märulit! Rohkem tapmist! Neid kahte ma filmist innuga ootasin ja kuidagi lahjaks jäi selles osas.

Loe lisaks:
http://filmsmusic.blogspot.com/2008/11/punisher-war-zone.html [3/10]
http://liveforthis90.blogspot.com/2009/02/punisher-war-zone-2008.html [6,5/10]

Sünnipäev

18. veebruaril täitus Fletchu filmiblogil kaks aastat!
On olnud tõuse ja mõõnu, kuid julgen väita, et hetkel on filmiblog parimas vormis ja müttab sama jõu ja innuga edasi.

The Curious Case of Benjamin Button

Aasta: 2008
R: David Fincher
S: Eric Roth
IMDb: 8.3 / 10 (#126)
Pikkus: 166 min
MPAA: PG-13
N: Brad Pitt
Cate Blanchett
Taraji P. Henson
Julia Ormond
Tilda Swinton
Mahershalalhashbaz Ali
...

"Life isn't measured in minutes, but in moments"



Ikka ei mõista ma miks valdab kõiki eluloofilme kirjutavaid stsenariste kõva tahtmine kasutada raamjutustust - isegi härra Forrest Gumpil oli suur vajadus terve päev šokolaadikarp süles bussi oodata ja juhuslikele kõrvaistujatele kellest ühelgi ei ole isegi tahtmist mingi poolearulise möla asemel vaikuses istuda rääkida oma elu hämmastavatest seikadest.

Kui Forrest Gumpi elu on mõnes mõttes juba nagu pea stand-up huumor (eriti raamatus, seda peavad kõik lugema!) siis hoolimata sellest, et Benjamin tagurpidi vananeb on tema elukäik üsna tavaline, aga ega ma oodanudki midagi hämmastavat ja imelist vaid lootsin lihtsalt head meelelahutust saada, ometigi David Fincher ja puha. Benjamin Buttoni elust jutustatakse meile Cate Blanchetti tegelase Daisy poolt kes iidvanana haiglavoodis lamab. Ehkki Cate on täielik kuninganna on ta selle grimmi ja vanatädi hääle all meeletult ärritav ja filmi polnud niigi tarvis pikemaks venitada. Pealegi see tänapäevane haiglapalat oli kuidagi väga ähmastav, just kui suudad vähegi end filmi esimese 2/3 ajastusse sisse elada ilmub välja Cate in the 21st century.
Ei tea muide, kas Fincher on järsku oma hinge Hollywoodi punasele saatanale maha müünud ja prostituudiks hakanud, ometigi tema esimene film mis kannab PG-13 reitingut. Mind see eriti häirinud, ega see ju filmi halvemaks tee ja pole ka selline projekt kus kõvasti ropendada või keppida või verd valada oleks vaja, kuid põnev siiski. Tõtt-öelda ma ei mõistagi mis vanusegrupile Benjamin Button suunatud on, teismelisi ei tohiks see alla kolmetunnine fiktiivne biograafiline draama suurt imponeerida ja samas filmigurmaanidele vaevalt väga meeldib. Ilmselt siis üsna universaalne.

Minu jaoks on kokkuvõtlikult tegu Fincheri altpoolt teise halvima filmiga, aga ega seegi tähenda et film halb oleks. Fincher ju teeb alati midagi nauditavat, lihtsalt tema varasemad tükid on hulga meeldejäävamad ja lennukamad olnud. Kuigi Brad Pitt endast enam-vähem parima annab ja grimm suurepärane oli leidsin ma end ikka igatsemas Fincheri võrratut kaameratööd ja stsenaarium oli ka elutu ning fantaasiavaene. Tõtt-öelda terve film oli. 13 Oscari nominatsioonist väärib seda kõige enam Taraji P. Henson ja eks muidugi ka näopuuder.

La Maschera del Demonio

Aasta: 1960
R: Mario Bava
S: Ennio De Concini, Mario Bava & Marcello Coscia
IMDb: 7.5 / 10
Pikkus: 87 min
MPAA: ?
N: Barbara Steele
John Richardson
Andrea Checchi
Ivo Garrani
Arturo Dominici
Enrico Olivieri
...

"STARE INTO THESE EYES..."



Hinnatud Itaalia õuduslavastaja Dario Argento võib olla küll leidlik värvikasutuse ja visuaalsete trikkide poolest ent Mario Bava must-valgel vampiir-nõialool, mis põhineb vanal vene jutustusel (Nikolai Gogol) ja mida 1960'l aastal liiga jõhkraks peeti, meeletult hea gootiline atmosfäär. Nii vana ja mitte just eriti kõrge eelarvega õudusfilmi kohta on Black Sunday tõesti suurepäraselt lavastatud, üllataval kombel on sealjuures tegu Bava debüüdiga. Ei ütleks et film oleks peale mu naha pingul hoidmise suutnud päris selle alla pugeda ent arvestades Creature from the Black Lagoon [6/10] ja teiste samaaegsete filmide taset jättis tõesti positiivse mulje see kui rikkalik ja tähelepanelik see film oli. Kui meie eemine ühisvaatamisfilm 13 Tzameti [4/10] oli must-valge lüpsmisel küllaltki tagasihoidlik siis Black Sunday laskub julgesti varjude maailma ja mängib väga mõjusasti mõnusalt kontrastidega. Kuna mu kogemus itaalia horroriga on minimaalne ei oska ma just millegagi väga võrrelda kuid öelda võin küll, et värskendava filmiga oli tegu igatahes ja eks mõnes mõttes teeb see ju ka ühisvaatamise projekti mõnusaks, et need, kes iga õhtu (ketšupiga) spagette söövad saavad mõnel õhtul ka tiramisut haugata. Oleks aga eelistanud et film oleks olnud rahulikum, mitte nii intensiivne, seda oleks võinud kenasti ja lihtsasti saavutada muusika mahatoonitamise ja vindi maha keeramisega, aga kui tolleaegsetes konkurentides tulid hiigelsuured kaheksajalad USA suurlinna ja jõledad kummiülikonnas reptiilolendid turiste nahka pistsid siis ei tasu jah mingit boring ila teha mille vaatamise käigus iga ameeriklane tuttu jääb, aga eks antud film oli hulga tõsiseltvõetavam ja sestap oleks ka traditsioonilisema creepy femme fatale loo juurde jääda võinud. Black Sunday on muuseas Tim Burtoni lemmikfilm - temaltvõime niikuinii oodata paari aasta pärast R-rated nukufilmi kus nõid Asa on mingi inetu nööpsilmadega hüpiknukk ja hääle annab Helena Bonham Carter ning tema kunagise armastatu hääl kuulub eikeegimuu kui Johnny Deppile - ja film oli esindatud Bravo's 100 Scariest Movie Moments'is. Kindlasti on tegu filmiga mida ei maksa semudega vaadata vaid ikke klassikalisel moel, loksuvate ustega vanas majas keset tormi! Peaks igast inimesest bejeesuse välja ehmatama, aga samas, kui väljas on torm ja midagi kriuksub siis pasandan enda trussikud halades ja pillides isegi Junior'i peale täis. The Undead Demons of Hell Terrorize the World in an Orgy of Stark Horror! YEAH! Barbara Steele'i peale läks ka muidugi pükstes kuuest üheksa peale, aga see on ju hea - arvustusel oli tähtaeg !

Ahjaa, siia juurde siis ka tiramisu retsept - mina eelistaks küll konjaki asemel rummi või likööri aga kõikidest retseptidest mida netis leidsin tundus see kõige mõistlikum... faking hea kook raisk. Trash kui antud vallas kogenum inimene oskab vast ka juurde kommenteerida.

5 munakollast
50g tuhksuhkrut
500g mascarponet
5tl konjakit
24 savoiardit
3tl kakaod
4 tassi kanget kohvi

Vahusta kollased suhkruga, lisa mascarpone ning konjak. Vahusta kreemi mõned minutid.
Immuta küpsised kohvis.
Tõsta mascarponekreem, immutatud savoiardid ja kakao kihiti kas suurde või väikestesse portsjonvormidesse. Viimaseks kihiks mascarponekreem.
Tõsta vähemalt 4 tunniks külma. Enne serveerimist sõelu peale rohkelt kakaod.

Frozen River

Aasta: 2008
R/S: Courtney Hunt
IMDb: 7.4 / 10
Pikkus: 97 min
MPAA: R
N: Melissa Lao
Misty Upham
Michael O'Keefe
Mark Boone Junior
Christopher McDermott
James Reilly
...







Olen teadlik, et jään oma arvamuses vähemusse, kui kaasvõitleja Purk ja mõned üksikud professionaalsemad filmikriitikud välja arvata ning kindlasti tuleb mul pärast Publish Post nupu peale vajutamist hakata tegemist tegema PÖFF'il Courtney Hunti debüütfilmi peale pisaraid valanud filmigurmaanidega, aga mis teha - olin kindel, et meeldib (vastukaja ju üdini positiivne ja indiefilmide vastu pole kunagi midagi), filmi kulgedes lootsin, et läheb paremaks ning lõpus kehitasin õlgu ja ütlesin endale, et saagu mis saab 2/10 rohkemat ei saa panna. Filmi tabanud edu ja kiit muidugi viitab et tegu pole halva draamaga vaid asi on lihtsalt minus, mis on ka vast õige. Frozen River ei säranud nii nagu mõned teised möödunud aasta linateosed seda on teinud !
Oscari võitnud stsenaarium... hmmh, kogu dialoog poleks mitte nagu lapse või laste poolt kirjutatud vaid otsekui seda esitaksid lapsed. Kõige enam käis mulle närvidele üsna korraliku osatäitmise teinud Melissa Leo tegelase Ray teismelise poja pigem inisemine ja möla, selle asemel, et tema hädasid terve aeg kuulata oleks Ray võinud kõigest lasta tal siis tööle minna et perele raha teenida ja asi ants, ma olen ema-poja tülisid-vaidlusi juba sadades independent filmides taluma pidanud ja Frozen River pingutas sellega liialt üle, nendevahelised konfliktid olid üle mõistuse tehisliku hõnguga ja poeg T.J.'d mänginud Charlie McDermott oli väga kehv. Samuti ei aidanud kaasa Misty Upham'i tegelase Lila pidevad wise-crackid ja tujutsemine.
Ehkki põlisameeriklaste osalus loos oli värskendav (nagu ka lumine õhustik) ei muutnud see filmi kuidagi originaalsemaks, ikka sama hädine mitte kuigi ambitsioonikas tahan-olla-kunstfilm tüüpi indiekas, uimane, loperdav ja aeglane, sealjuures ei puudutanud linateos kordagi mu emotsioone, seda siis kujutades ameeriklaste negatiivset suhtumist indiaanlastesse või küllaltki optimistliku lõpuga või niinimetatud pingeliste stseenidega seoses New Yorki osariigi patrulliga. Mis puutub lõppu, siis finaali eel olin juba nii tüdinud, et polnud sooja ega külma kes sureb või elab või ratastooli jääb, aga ega midagi erilist ka juhtunud, tulid lõputiitrid ja mina läksin arvustuse kirjutamise eel julgussigaretti suitsetama.

Oleme ikka sõbrad edasi !

Loe lisaks:
http://trash-can-dance.blogspot.com/2009/01/frozen-river.html [7/10]
http://citizenforza.blogspot.com/2008/11/frozen-river-2008.html [7/10]
http://film.purgis.com/2008/12/01/kulmunud-jogi-frozen-river-2008/ [3/10]

Straw Dogs

Aasta: 1971
R: Sam Peckinpah
S: David Zelag Goodman & Sam Peckinpah
IMDb: 7.7 / 10
Pikkus: 118 min
MPAA: X
N: Dustin Hoffman
Susan George
Peter Vaughan
T.P. McKenna
Del Henney
Jim Norton
...

"Every man has a breaking point."



Filmiblogi mõõnaperioodil unustasin kirjutada nii mõnestki vaadatud filmist ja äsja meenus, et filmiklassikaks peetav Sam Peckinpah'i Straw Dogs kuulus ka nende hulka. Peab tõdema, et film valmistas mulle pettumuse. Esimesed tund aega on meeletu build-up vägeva lõpumürsuni kuid siis unustatakse järsku kõik eelnevalt juhtuv ära ja muudetakse film ultravägivaldseks ass-whoop'imiseks ja ega asja muuda paremaks ka see, et kolki annab matemaatikaprofessorist ameeriklane ja seda Inglismaa külas kus kõik inimesed on kas vägistajad või parmud või niisama tolgused.
Otseselt ma küll sel jänkireklaamil end väga häirida ei lasknud kuna olen isegi väga amerikaniseerunud koos kõikide enda dialoogis tehtavate vihjetega USA popkultuurile ja muudele obscure värkidele millest harilik eurooplane tuhkagi jaga või kuulnud pole, kuid olin üllatunud kuivõrd rahumeelselt lasi härra Peckinpah Dustin Hoffmani mängitud peategelastel David'il rahuga britte peksta ilma et selleks oleks ka otseselt erilist põhjust olnud, kui välja arvata see et mees tahtis suure rahu ja innuga kaitsta kodu kus ta polnud seal vast kuu aegagi elanud, ja see, et David'i naine filmi keskel vägistati ei mängi tema loomaks muutumises ei mingit rolli - mäletan ma ju ikka õigesti, ta ei saanud vägistamisest teada ega?
Ega ma nüüd suure innuga britte ei kaitsegi, mul savi kes keda kolgib ent see ühe ameeriklase kangelaslikkus raskes olukorras oli välja toodud kui vahepalana USA televisioonis kaerahelveste ja Burger Kingi reklaamide vahel ja kui see välja arvata oli film kõigest üks massidega kaasa läinud toodang sellest Hollywoodi räpasest nurgast mis alates seitsmekümnendate algusest armastas välja lasta graafilise sisuga filme ja niimoodi endale tähelepanu tõmmata. Hoolimata Hoffmani ootuspäraselt korralikust etteastest ja intensiivsest finaalist ei näe mina põhjust filmi taevani kiita.

Loe lisaks:
http://citizenforza.blogspot.com/2008/12/straw-dogs-1971.html [9/10]

Sex Drive

Aasta: 2008
R: Sean Anders
S: Sean Anders & John Morris
IMDb: 7.0 / 10
Pikkus: 109 min
MPAA: R
N: Josh Zuckerman
Amanda Crew
Clark Duke
James Marsden
Seth Green
Alice Greczyn
...

"He's leaving virgin territory"




Sex Drive oli täitsa rahuldav noortekomöödia. Ei midagi uut ega erilist kuid sellegipoolest tunduvalt parem nii mõnestki viimasel ajal välja tulnud analoogfilmist. Ega vast sisust suurt rääkida polegi, üks 18aastane nooruk (Josh Zuckerman) otsustab läbi ühendriikide reisida jõudmaks ühe kena totsini kellega ta netis kohtus ja kellega ta kavatseb süütuse kaotada, kaasas enda parimad sõbrad, naistemehest Lance (Clark Duke) ja Felicia (Amanda Crew). Süžee on nagu teistelgi sekskomöödiatel aga kõik vahepealne on täitsa hoorasoo.
Filmi Unrated versiooni ees on teade lavastaja ning stsenaristiga kes mõlemad soovitavad vaatajail tutvuda enne R-versiooniga mis kinodestki läbi käis, kuid selle sammu jätsin vahele. Polnud muidugi raske taibata, et tegijad võtavad arvesse DVD ostjaid keda valmistab pettumus nähes, et ostetud niinimetatud reitinguta versioonis on ainult üks-kaks lisastseeni, kui sedagi - vahel on ainult paar sekundit lisamaterjali. Sex Drive'i Unrated variandis lippab ekraani eest mööda hulk ihualasti neide ja näidatakse ka ausas koguses meessoost inimeste materjale.
Minu lemmikosaks oli peatükk üsna valesti kujutatud Amishitega kes suure hoo ja meluga peavad jooma-kepifestival Rumspringat (peaks isegi midagi sarnast ette võtma Saksamaal viibides), parandavad kalleid autosid ja oskavad modernse elu luksuste puudumisest hoolimata elu nautida. Amishina astub üles ka USA meelelahutusäri geniaalseim jupats Seth Green kes oli üle mõistuse vahva. Öelge mis tahate, mulle meeldib see mees nii ekraani taga kui ees. Buffy aegu Oz'ina ja Austin Powers'is ta küll vanasti ei istunud ent koos Robot Chickeniga on mees end ka asjalikesse komöödiatesse suskama õppinud. Kõrvalroll on ka James Marsdenil kes oskab end igasse rolli väga hästi sisse elada ja kes on tuntud X-Men'i filmidest Cyclops'ina. Sellele tehakse viivuks ka viide.
Oleksin andnud 5 punkti kümnest kui lõpust oleks puudunud väga geniaalne intsident seoses rumalate politseinike ja sõõrikukostüümis peategelase Ian'iga. Mõnusalt ladna ajupingutust mitte nõudev naljafilm.

Loe lisaks:
http://trash-can-dance.blogspot.com/2009/02/sex-drive.html [8/10]
http://paranoiadisco.blogspot.com/2009/02/sex-drive-2008.html [6/10]

No Direction Home : Bob Dylan

Aasta: 2005
R: Martin Scorsese
IMDb: 8.6 / 10
Pikkus: 208 min
MPAA: ?
N: (iseennast)
Bob Dylan
...











Naljakas küll, aga Bob Dylani dokumentaalfilme olen vaadanud ettevalmistusena 2007 aasta I'm Not There'iks, kuna kuuldavasti ei ole tavalisel Valdeku parmul või niisama võhikul mõtet asja vaadata kui pole teadmisi ühe meie aja suurima ja mõjuvõimsama muusiku elust, samuti on mulle Dylan viimasel ajal väga meeldima hakanud. Kui Dont Look Back [8/10] mida ma soovitaks siiralt vaadata pärast No Direction Home'i, esitab vaatajale üksnes kaadreid ühest Dylani tuurist, siis antud tunduvalt uuem film - sealjuures Martin Scorsese lavastatud - käsitleb väga tõsiselt seda kuidas Robert Zimmermanist sai muusik ja kuidas sellest muusikust sai niivõrd armastatud ja hinnatud staar kes mõjutas oma loometööga tugevalt 20. sajandi kultuuri ja muusikalist liikumist, ehkki kaugemale kui kuuekümnendate teine pool siiski ei minda.
Ühesõnaga on antud film kõvasti informatiivsem kui ennist vaadatud fragmendikogumik (ehkki standardsema dokfilmina mitte nii hea) ja filmis intervjueeritakse ka otseselt Dylanit ennast, kes on dokis vägagi avatud ja üllatavalt siiras. Filmi huvitavaimaks osaks on see kuidas Rolling Stone'i ajakirja poolt maailma parimaks looks hääletatud Like a Rolling Stone teenis kontserdiesitusel hulga tigedat kära ja kisa ning ühtlasi kutsuti Dylanit juudaseks, kuna ta oli hüljanud oma endise soolomuusika ja kasutas back-up bändi. Mina ei pane talle üldse pahaks, et niisuguse valiku tegi, kaua sa ikka ühe ja sama stiili peale taaruma jääd, tuleb koos ajaga muutuda. Tol ajal oli niisugune tegu tulistele muusikaarmastajatele aga tõeline kuritegu ja Dylanit peeti sellise suuna võtmise pärast täielikuks reeturiks.

Atonement

Aasta: 2007
R: Joe Wright
S: Christopher Hampton
IMDb: 7.9 / 10
Pikkus: 123 min
MPAA: R
N: Keira Knightley
James McAvoy
Saoirse Ronan
Romola Garai
Vanessa Redgrave
Brenda Blethlyn
...

"You can only imagine the truth."




Atonement oli üks 2007 lugupidamist teeninud filmidest mis mul õnnetult vahele jäi, viga sai korvatud mõni umbes kaks kuud tagasi kuna DVD oli juhtumisi olemas ja ajaga polnud targemat teha. Mäletan hetke mil mul oli ees A Le Coq sviidi Oscari võitjate ennustamise paber ja panin usinalt kostüümide kategooria juures Atonementi ette linnukese kuna olin kõhna linnuvarest Keira Knightley'd näinud piltidel-traileris mingis päris kenas rohelises kostüümis ja James McAvoy munder nägi ka täitsa vinge välja, paraku võitis aga päris korralikult nomineeritud romantiline draama vaid originaalmuusika eest.

Film aga ei meeldinud. Ehkki ma loodan et tõeliselt vinge antagonist Briony Tallis (kellega on filmi lõpus üks suurepärane epiloog) tulevikus Joshua'ga paari pannakse ja nad kahekesi Marcus Nispeli lavastatud õudusfilmis Karla Homolka ja Paul Bernardo kombel inimesi tapma hakkavad ja noa otsast veel tilga verd limpsivad, kuid ma ei saa kuidagi mööda vaadata faktist, et hoolimata oma üsna korralikult lavastatud sõjastseenidest ja üsna intiimsest stsenaariumist oli film nutuselt lääge - isegi mulle kes ma üldiselt korralikule armastusdraamale kätt ette ei pane, aga eks ta oligi selline chick flick, mida kutid oma tüdruksõpradega kinno vaatama minema peavad ja lõputiitrite rulludes muudkui Zewa Softiseid annavad ja ise silmi pööritavad, et anna armu kui pask oli.

Tean siiski, et filmi tabas soe vastuvõtt, probleem oli ilmselt minus või siis ootustes. Too stseen kus James McAvoy mängitud Robbie Turner oma sõjakarjääri keskel kuskil pasaaugus lebab ja deliiriumis oigab oma Cecilia (Knightley) järele oli ikka maru hädine ja analoogseid telenovela momente leidus ikka üksjagu. Sain muuseas loomulikult aru et tegu polnud konkreetselt 13aastastele tüdrukutele tehtud PG-13 romantikafilm vaid ikka hulga tõsisem ja laialdasema sihtgrupiga sõjafilmi sugemetega eepose-laadne jutustus kuid ega see lõppmuljet kuidagi muutnud. Kordan veelgi, et tegu pole halva filmiga - kaugel sellest... lihtsalt mingi vastik ameerikalik hõng oli küljes (tegu on UK filmiga!).

PS. Võtteplatsil nõudis cateringu firma nähtavasti Keiralt väikest hand-job'i et too toidetud saaks, millest endast mõistagi lugu pidav briti daam vast viisakalt keeldus, sest tundub mulle küll et ta pole vähemalt viis aastat midagi põske pistnud.

Loe lisaks:
http://filmsmusic.blogspot.com/2008/02/atonement.html [7/10]
http://filmikas.blogspot.com/2008/12/atonement-2007.html [5/5]
http://trahhtagumik.blogspot.com/2007/10/atonement.html

Stripes

Aasta: 1981
R: Ivan Reitman
S: Len Blum, Daniel Goldberg & Harold Ramis
IMDb: 6.8 / 10
Pikkus: 106 min
MPAA: R
N: Bill Murray
Harold Ramis
Warren Oates
P.J. Soles
Sean Young
John Candy
...

"The story of a man who wanted to keep the world safe for democracy...and meet girls"



Bill Murray ja Harold Ramis on ekraanil koos võrratud ent kahjuks valmistas suurepäraselt alanud Stripes pettumuse oma viimase kolmandikuga ja sellega kaasneva tegelaste liigse arenguga. Ega leopard ju oma täppe muuda!

Ramis kui iseenesest täitsa korralik stsenarist võiks õppida, et suurepärase komöödia valemis puudub sõna "süžee", vaadakem kasvõi Kevin Smithi must-valget debüütfilmi Clerks [8/10] kus kaks logardit niisama leierdavad kuid mis tänu hiilgavale dialoogile automaatselt kultusklassikaks sai. Ka samade meeste tehtud aasta varem ilmavalgust näinud Caddyshack [4/10] koosneb ju tegelikult pigem mitte kõige humoorikamatest golfisketšidest ega hõlmanud mingit jooksvat sisu (irooniline on see, et ma heitsin seda antud filmile natuke aega tagasi ette...).
Stripes pani mind tegelikult tahtma et kaheksakümnendatel oleks kinodesse jõudnud Harold Ramise kirjutatud komöödia kus Bill Murray mängib äärmiselt pessimistlikku ja nihilistlikku taksojuhti kelle elu ei koosne enamast kui õhtuti diivanil lesimisest ja telekavaatamisest ja päeviti meeldib talle oma Yellow Cab'is kõikvõimalikke inimesi üle New Yorgi ringi sõidutada ja neid täis sõimata. Filmi alguses on nimelt üks väga mõnus stseen kus taksot sõitev peategelane John (Murray ühesõnaga) üht vananaist lennujaama viib ja temaga tolatseb, mis oli tõeliselt naljakas, eriti ta nägu, kui ta ütles, et on "vist hommikul liiga palju köhasiirupit joonud". Puhas comedic gold.

"Aren't you going too fast?"
- "It's not the speed, really.
I just wish I hadn't had all that
cough syrup in the morning..."

Film läheb aga üsna hapuks siis kui John ja tema sõber Russell (Ramis) otsustavad sõna otseses mõttes arusaamatul põhjusel sõjaväkke astuda ja hakkavad seal küll alguses niisama ringi siiberdama, kuid neist saavad lõpuks tõelised kangelased ja sõdurid, mis mind just kõige rohkem heidutas.

Lõpus nad ühesõnaga päästavad päeva kui kaaslased ohus on ja saavad medalite osaliseks. Oleks piirdutud niisama tolatsemisega oleks film ka hulga parem olnud, ei tea miks otsustati asjast viimasel poolel tunnil niisugune mõru seiklusfilm teha. Kõrvalrollides on väga lõbus John Candy kes valis rolli arvatavasti oma võimaluse tõttu poolalasti neiudega mudas maadelda ning väga andekas Warren Oates.

13 aastat hiljem suri John südamerabandusse...

PS. Pange tähele, et tagline'is on öeldud, et John läheb naisi otsima. Sõjavägi on selleks küll õige koht!!

Doubt

Aasta: 2008
R/S: John Patrick Shanley
IMDb: 8.0 / 10
Pikkus: 104 min
MPAA: PG-13
N: Meryl Streep
Philip Seymour Hoffman
Amy Adams
Viola Davis
Alice Drummond
Audrie J. Neenan
...







Doubti on muutnud õudselt populaarseks see, et mitte kõige tähelepanelikumad inimesed on ajanud filmis nähtava kuulariga taskussemahtuva mini-transistorraadio segamini MP3-mängija või iPodiga ja vallandanud seepeale sitatormi, et kuidas saab nii palju Oscari nominatsioone väärida film mis leiab aset kuuekümnendatel ja mis on ühtlasi kiire dollari nimel enda filmi viivuks Apple'i toote sisse susanud. Antud vidinat näeb isegi traileris, mis oli tegijate poolt iseenesest paras apsakas, kuna mitteteadlikumad inimesed arvatavasti ei aima, et sellised väikesed jullad nii kaua aega tagasi eksisteerisid, koos valge väikese kuulariga mis kõrvani jookseb ja Meryl Streepi vanaeidemöla kirikutunni käigus vähekenegi vaigistab.
Transistorraadio või iPod, film on suurepärane ja kuna lavastaja John Patrick Shanley enda linateoses osalevaid näitlejaid täie tõsidusega valis - isegi Oprah Winfrey ees löödi uks kinni! - siis mind isegi ei üllata et pea terve näitlejakari on Oscari nominentide hulka jõudnud.

Viola Davis kes filmis vaid põhimõtteliselt ühes stseenis üles astub pistab naiskõrvalosa kategoorias rinda noore kaunitari Amy Adams'iga ja Meryl Streep, kelle võidus ma üsna kindel olen (Winslet on küll tubli konkurent, kuid arvan, et teda narritakse ikka edasi, naine on juba lugematutel kordadel nomineeritud kuid võitu pole ikka tulnud) ning Philip Seymour Hoffman siis omakorda peaosakategooriais. Kuna ülemaailmsed uudised pole midagi rääkinud Hoffmani soovahetusest või Streepi hiljuti välja tulnud hermafroditismist siis nemad kahjuks rinda ei pista, aga Hoffmanil on ikka kõvasti õnne vaja et Rourke'ile pähe teha. Ma jälle loodan, et Academy valikut ei muuda uduseks vaatepilt traksides ringi kargavast ja keskpärase tasemega häälega ABBA klassikuid laulvast Streepist ümber Kreeka talu ringi kargamas ja keppi saamist otsimas, seda siis eelmise aasta üsna nõrgas muusikalis Mamma Mia! (4/10).
Doubt on üle mõistuse korralikult tehtud film, kuid oleksin lootnud, et kirikuisa Brendan Flynni (Hoffman) ja Streepi mängitud õde Aloysius Beauvier' (no raiskani, filmitegijad, mõelge lihtsamaid nimesid välja, vaesed filmiblogijad peavad muudkui Firefox'is IMDb ja Bloggeri vahel rändama et nimi korralikult ümber kirjutada) konflikt on raevukam, vihasem, tormilisem. Mul on ju Happiness'ist [10/10] sügavalt meeles kuivõrd veenvalt suudab härra Hoffman kujutada hingeliselt purunenud meest ja kuivõrd ängistav oli vastasseis mõnes mõttes sarnase sisuga Notes on a Scandal'is [8/10] Judi Dench'i ja Cate Blanchetti vahel.

Doubt oleks võinud ohjad ikka tugevamini kätte panna ja tõelise tour de force'i vaataja sülle potsatada, sain ainult üsna tavapärase ent väga hästi lavastatud ja kirjutatud draama. Eriti just katoliku kirikus-koolis on pedofiilia niivõrd suur tabu, et film oleks võinud tõesti väga tuline tulla kuid enne kui vesi keema läks pandi kaas peale ja tulid lõputiitrid. Nii palju kui seda tegelastevahelist äärmiselt autentset tigedust oli demonstreeris vägagi kenasti kuidas väärivad Oscareid nii Streep kui Hoffman, ent olen veendunud et viimane jääb siiski Rourke'ile alla. Olen sealjuures kindel, et film töötab teatrilavastusena tunduvalt paremini (mida ta alguses ka oligi, ka Shanley kirjutet').

Loe lisaks:
http://filmikas.blogspot.com/2009/02/doubt-2008.html [5/5]

YEEAHHHHH!!!!!! Kuuekümnendad ruulisid!

His Name Was Jason: 30 Years of Friday the 13th

Aasta: 2009
R: Daniel Farrands
S: Thommy Hutson & Anthony Masi
IMDb: 7.5 / 10
Pikkus: 90 min
MPAA: ?
N: IMDb cast list

"12 films. 3 decades. Bad luck was never so bloody."








Kui eile avastasin, et ühest kuulsaimast fiktiivsest sarimõrvarist, peamiselt hokimaski kandvast ja tohutut matšeetet viibutavast Jason Voorheesist Friday the 13th saagast on väljas dokumentaal, otsustasin selle kibekähku ära vaadata kuna kindlasti ei kavatse ma lähiajal - igatahes mitte enne kindla peale läbi kukkuva uusversiooni linastumist - vaadata kõiki järgesid, kaksteist või mitu neid ongi.

Kindlasti ei ole tegu parima dokfilmiga arvestades milline kultustegelane on Jason, kuid sain nii mõndagi huvitavat teada (eelkõige just kuulsa ja kõigi poolt tuntud tunnusmuusika kohta) ning ega aeg päris raisku ka läinud, vähemalt olen Hollywoodi tagumikust välja sirutuva auravat uustöötlusjulka valmis kinniste silmade ja pärani lahti suuga valmis alla neelama, aga kes teab, vahest ei tulegi see kõige hullem - tõsiasi et Jason jookseb ütleb aga muidugi nii mõndagi ja kuna tegu on remake'iga esimesest osast siis peaks ju seal ikkagi Pamela Voorhees olema või mis (ehkki õudusfilmidest mitte huvituvad kindlasti ei teagi, et originaalis polegi Jasonit, va kõige lõpus).

Üks parimaid surmastseene EVARR!
Kui filmi esimest korda üheteistaastaselt nägin,
tekkis mul mentaalne erekas ja jõllasin
umbes sellise näoga ekraani:

Dokumentaali hostiks on Tom Savini, kes tundus kuidagi väga awkward, samuti ei meeldinud mulle need nõmedad slasherfilmi lavastused mis pidid tema vahepealset juttu huvitavamaks muutma. Corey Feldman'i ehk Tommy Jarvist me ei näe kuid olin üllatunud milline kamp Friday the 13th filmidega seotud inimesi oli filmi kokku aetud, kujutan ette, et niisugust filmi tehes peab telefonitoru oma 48 tundi juttu pihus olema, et kõik need inimesed kohale saada. Näeme ka Kane Hodderit loomulikult. Räägib ta küll kui palju ta naudib ühe maailma tuntuima filmitegelase kehastamist kuid ometigi ei ole ta juba pikemat aega Jasonit mänginud?

Straight from the office
of MPA-fucking-A

Mis veel? Muutis nukraks doki kehv struktuur. Kõikidest järgedest räägiti lühidalt esimese viieteist minuti jooksul ja siis hakati neist läbisegamini ja ilma kindla toeta rääkima, mina kui ainult kahte järjelugu näinud (Freddy vs. Jason (5/10) / Jason X) inimene kratsisin kukalt ja sattusin vahepeal täitsa segadusse, kuid olin üllatunud millistesse suundadesse oli saaga viidud, alustades telekineesist ja lõpetades teatavasti kosmose ning tulevikuga. Korraks astub ühes ka Angry Video Game Nerd James D. Rolfe, kui räägitakse Nintendole loodud kehvast mängust, ja Seth Green mingi semuga.

Ühesõnaga oli täitsa vahva vaadata, kuigi ma eriline Jasoni sõber ei ole. Fännidele ei paku antud dokumentaal arvatavasti suurt midagi peale mõne omapärase fakti. Mind üllatas muuseas, et kõik noored neiud kes filmides üldsegi nii kenad välja ei näinud on nüüd täielikud MILF'id ja peab tõdema, et doki puhul oli nördivaimaks aspektiks see, et ei näidatud korralikult otsast lõpuni ühtegi surmastseeni kui sellest juttu tuli.

PS. Esimene 2009 labeli all olev film !

Julien Donkey-Boy

Aasta: 1999
R/S: Harmony Korine
IMDb: 5.6 / 10
Pikkus: 101 min
MPAA: R
N: Ewen Bremner
Werner Herzog
Chloë Sevigny
Evan Neumann
Joyce Korine
Alvin Law
...



Review on inglise keeles, kuna see oli mul kodutööks ja ma ei viitsi kodukeelde ümber kirjutada.
- Google Translate -

Since the mid-nineties Harmony Korine has been a prominent name in the field of independent film-making. He wrote the screenplay for the controversial motion picture Kids (1995) when he was only nineteen and then went on to direct films of his own. His second full-length film is called Julien Donkey-Boy, revolving around a dysfunctional family living in New York City, and mainly focuses on Julien (Ewen Bremner), the schizophrenic son who not only is the father to his sister's (Chloë Sevigny) unborn child but also has to tolerate abusive behavior from his odd sadistic father (played brilliantly by the acknowledged German film director Werner Herzog).
Julien Donkey-Boy is the first film shot under Dogme 95, an avant-garde film-making movement launched by Danish directors Lars von Trier and Thomas Vinterberg which is easily accessible by many amateur film makers but, however, includes several rules which restrict the directors from, for example, using any kind of superficial action or shooting the film with nothing else than a simple hand-held camera.

What does make Julien Donkey-Boy particularly interesting is the usage of a cheap handheld camera as it gives the film an awkward authenticity which makes the product look in it's graininess as if it were a home video, therefore providing a larger impact since it centers on the life of a horrible family full of intimidating behavior and taboos.
Like Harmony Korine's first directed film, Gummo (1997), Julien Donkey-Boy lacks in both depth (plot-wise) and continuity, has an experimental feel to it and contains a fair amount of disturbing imagery. Unlike Gummo, however, this mildly humorous and largely improvised drama is deeply moving. Even though the character of Julien strangles a young boy in the beginning of the film the viewer can't help but feel pity for him as he is hosed with cold water in a back alley by his father or is exploited by his brother.

Harmony Korine has great talent in making films that might not be good but stick with the audience for a long time, may they be sad, confusing or simply distasteful. While Gummo is an obscure collage of surrealistic pictures (chemicals, as Korine himself likes to describe them) put together, Julien Donkey-Boy works as a typical low-budget drama, but shouldn't be recommended for those who are not into art films or not familiar with Korine's other work.
Julien Donkey-Boy might be a bit too loopy and vague at times but is still special in its own way and delivers an impact larger than most dramas produced in Hollywood, particularly due to astounding performances by both Ewen Bremner and Werner Herzog. Probably not with a budget higher than a million dollars, the film is a true compliment to most open-minded film-buffs interested in independent films, but is still not for everyone. The most (un)pleasing aspect of the film for me was its emotionally unbelievably destructive and fierce ending, and even though I still appreciate Gummo for its stronger entertainment value more, I found Julien Donkey-Boy (which doesn't in general stick out in Korine's resume), a morbid insight into the life of a broken, tainted family, to be a great film.

Loe lisaks:
http://fletchujafilmid.blogspot.com/2008/06/gummo.html [9/10]
http://fletchujafilmid.blogspot.com/2007/08/kids-1995.html [8/10]

Caddyshack

Aasta: 1980
R: Harold Ramis
S: Brian Doyle-Murray, Harold Ramis & Douglas Kenney
IMDb: 7.3 / 10
Pikkus: 93 min
MPAA: R
N: Chevy Chase
Rodney Dangerfield
Ted Knight
Michael O'Keefe
Bill Murray
Sarah Holcomb
...

"At last, a comedy that bites!"



Kuldse teoreemi kohaselt ei tohiks ükski korralikku komöödiat otsiv inimene tünga saada kui valib vaatamiseks kaheksakümnendatest pärit filmi milles on osalus Harold Ramisel, Bill Murray'l või Chevy Chase'il, aga olgugi et golfikomöödia Caddyshack need andekad mõistused ühendab, valmistas film mulle pettumuse.

Nagu Trash'ilegi näib mullegi, et jään sihtgrupist ehk siis antud spordialaga tegelevatest inimestest liialt kaugele, et filmi huumorit täielikult nautida või mõista, ometigi valdab mind kahtlus, et ühelgi neist inimestest kah golfiga erilist kokkupuudet on.

Samas, kui tehtaks komöödia filmiblogijatest siis naeraks ju minagi laginal samas kui kinno vaatama minevad muidu-jorsid ei saaks asjale tuhkagi pihta ja kratsiks vaid kukalt, et oota, kas see, et too Soprano enda filmiblogi Tod Browningu linateosest kirjutab peaks siis tõesti koomiline olema või. Isiklikult ma Caddyshack'ist küll mingit inside huumorit ei tuvastanud ent ju siis golfiharrastajad tunnevad vaadates kohe hingesoojust kui DVD masinasse lükatud saab.

Filmi peetakse muuseas üheks parimaks Ameerika komöödiaks, kuid Trash'i sissekande kommentaare lugedes näib mullegi, et tegu on USA kiiksuga.
Minu peamine nurin oleks filmi ebaühtluse kohta, otsekui oleks Harold Ramis õhtul enne magamaminekut piima ja küpsiseid tarbides mõnbe eriti nutika idee peale tulnud, selle üles kirjutanud ja nõnda sellisest asjalikest naljamõtetest stsenaariumi kokku klopsinud. Ratastooliga sõitmine muidugi mugavam kuid eks karkudel liigub sirgel teel ju kiiremini (päh, Ralfi labased metafoorid). Mind poleks häirinud kui filmi oleks sisse toodud hädine golfikuurort-pannakse-kinni liin, oleks filmi lõpptulemusena küll tunduvalt banaalsemaks muutnud kuid vaatajal oleks vast huvitavam.

Caddyshack on iseenesest justkui kogumik golfiga seotud pingutava innovatiivsusega killukesi mis ei tohiks golfist sittagi teadvaid inimesi küll eriti naerutada. Bill Murray poolt vahva tolatsemine seoses basseinipõhjast leitud šoksi söömisega ja kopra jahtimisega ning Chevy Chase õpetab küll inimesi õigesti tekiilat jooma ja Rodney Dangerfieldil on meeletult hea screen presence, kuid jah, jäi ikka nutuselt lahjaks. Mul on kohe vaatamiseks ette seatud veel Stripes ja Animal House, veel kaks Harold Ramise kirjutet' filmi. Tema talendis stsenaristina ma ei kahtlegi, tundub lihtsalt, et Caddyshack ei pingutanud piisavalt. Golfikomöödiatest huvitunuile soovitaks vast suisa Happy Gilmore'igi.

Dr. Strangelove or: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bomb

Aasta: 1964
R: Stanley Kubrick
S: Stanley Kubrick, Terry Southern & Peter George
IMDb: 8.7 / 10 (#26)
Pikkus: 93 min
MPAA: PG
N: Peter Sellers
George C. Scott
Sterling Hayden
Glenn Beck
James Earl Jones
Peter Bull
...

"the hot-line suspense comedy"



Oma karjääri jooksul ei teinud härra Stanley Kubrick mitte ainult parima ulmefilmi mis iial teht' vaid ka ühe värvikaima ja armastatuima komöödia ja seda vaid mõneaastase vahega. Peter George'i raamatul põhinev Dr. Strangelove ei ole miski tüüpiline kuuekümnendate naljafilm kus lapsed autos lärmavad vaid käsitleb Külma sõja varjus musta huumori prisma all potentsiaalset kaose lähedast tuumasõda.

Korraga jälgitakse kolme erinevat liini; 1) War Room nimeline ruum täis poliitikuid ja tähtsaid ninasid sõjaväes koos presidendiga, kes kõik üritavad leida situatsioonile parima lahenduse, 2) tuba kuhu on lukustanud end läheneva shitstormi eest vastutav Jack D. Ripper ja filmi protagonist Lionel Mandrake kes üritab olukorda kontrolli all hoida ja samas püüab saada teada kolmetähelist koodi millega sõjaväelennukid tagasi kutsuda saab, 3) üks hävitajatest (tegu oli ju hävitajaga?) täis noori sõdureid kes on mentaalselt ja füüsiliselt valmistuvas eesootavaks pasavihmaks.

Filmi olulisim-silmapaistvaim-parim näitleja on kahtlemata Peter Sellers, kuid nüüd IMDb'd uudistades üllatab mind, et ta mängis filmis koguni kolme rolli - mina arvasin, et ainult Ripperi käealust Lionel Mandrake'i, kuna tolles rollis nägi ta ju välja nagu nö klassikaline Sellers, aga ometigi teeb ta veel suurepärase etteaste president Muffley'na ja filmi kõige hiilgavama kuju Strangelove'ina, kes tutvustab War Roomi nõupidamise käigus venelaste leiutise doomsday machine'iga seonduvaid tagajärgi ja muud. Paraku jäi selle karakteri osalus nutuselt üürikeseks.
Nii hea komöödia et kiita võiks nii kuidas kulub kuid mõtlesin, et hoopis heidaks veel paarile asjale ette. Mulle kohati tundus, et teatud liini juures püsiti liiga kaua, näiteks mõni War Room'i stseen venis 15 minuti pikkuseks samas kui montaažitoas pärast filmimise lõppemist oleks vabalt võinud materjali sujuvamalt kokku lõigata nii et kellelgil igav ei hakka. Samuti katkes Mandrake'i alalugu kuidagi väga järsult ja ootamatult, mina ootasin, et just kui ta presidendiga telefoniputka kaudu ühendust saada üritab, tuleb veel midagi huvitavat sisse, aga teda me enam ei näinudki, ja samas stseenis on üks tobe slapstick hetk kus ühele vennikesele kolakoolat näkku pritsitakse. Selline koogiga-näkku nali oli kuidagi väga sobimatu nii teravmeelsesse ja tabavasse filmi.

Küll aga ei maksa end nende toodud miinuste poolt heidutada, sest tegu on vägagi naljaka komöödiaga mis korraga teeb etteheiteid USA valitsuse kompetentsile ja näitab iroonilisel kombel samas missugused lahendused pintsakutel varrukas on kui antud olukord pinnale ujuma peaks. 'Pettumus' ja 'Kubrick' ei sobi isegi ühte lausesse.

Loe lisaks:
http://full-metal-metsavana.blogspot.com/2009/01/dr-strangelove-or-how-i-learned-to-stop.html [10/10]

Ghost Town

Aasta: 2008
R: David Koepp
S: David Koepp & John Kamps
IMDb: 7.2 / 10
Pikkus: 102 min
MPAA: PG-13
N: Ricky Gervais
Greg Kinnear
Téa Leoni
Bill Campbell
Aasif Mandvi
Dana Ivey
...

"He sees dead people... and they annoy him."




Pole kahtlustki et aeg-ajalt suudab isegi Hollywood popkornilahutuse vabrikust mõne hea/normaalse toote välja peeretada ja kohati on [romantiline] komöödia Ghost Town üks neist. David Koepp'i vastu kadus mul igasugune austus pärast seda kui mehe tulnukaid sisaldav stsenaarium osaliselt minu silmis eelmise aasta halvima filmi, neljanda Indiana Jones'i ära rikkus, kuid peab tõdema et kergelt sürrealistliku New Yorgi kummituslooga sai ta enam-vähem isegi hakkama.
Tegu oli aga liialt bubble gum filmiga. Algus kus Greg Kinneari tegelane Frank peaaegu kõrghoone aknast välja kukkuva puhuri poolt äärepealt tapetakse ja ta seejärel väga ootamatult ja hüsteeriliselt naljakal kombel bussi poolt alla aetakse jättis mulje nagu oleks film just täis mõnusat musta huumorit ilma liigselt romantilistesse roosadustesse langemata, ent nagu tüüpiline hollivuudikas ikka suudeti väga hea keemiaga Kinneari ja Ricky Gervaisi omavahelised jagelused ja tüüpilised kokkupõrked teiste vaimudega ära rikkuda Téa Leoni tegelase sissetoomisega, kuid hea seegi et lõpp pisut lahtiseks jäeti.
Positiivseks osutus see, et tänu kergelt offbeat stiilis vängele huumorile ja siis jälle kohati vaimukale dialoogile oli film vähemalt enda esimesel poolel üllatavalt naljakas; ei mäletagi millal viimane Ameerika meelelahutusfilmike mind niivõrd kõvasti naerutas. Kui hakati keskenduma pärast kolonoskoopia käigus seitsmeks minutiks surnud ja selle tagajärjel NYC's ringi trippivaid vaime nägeva hambaarst Dr. Pincuse (Gervais) ja muumiate uurija Gwen'i (Leoni) suhtesse, kadusid korralikud naljad mesijutu keskel ära ja just siis filmi tase minu silmis langeski. Ghost Town kui komöödia võlgneb muidugi kõvasti Gervaisile, kes ülbikust iseka pedandi Pincuse rollis lihtsalt võrratu on. Kui värvata Ameerika filmi peaossa hinnatud Briti näitleja kel komöödiažanris juba stsenaristi ja näitlejana kõvasti kogemust on ei maksa kaheldagi et naerud tulemata jäävad.
Ühesõnaga olnuks film palju parem kui poleks vahetpidamata taarutud mõttel, et inimesed muutuvad. Pincusest, kes alguses meenutab oma suhtumisega inimestesse kellega ta kokku puutub kangesti Jack Nicholsoni Melvin Udalli As Good as It Gets'ist [9/10], saab filmi lõpuks täielik heategija. Oleks tegu näiteks Briti filmiga - ehkki New York töötas antud linateose puhul vaieldamatult kõige paremini -, olnuks stsenaristidel ka jagunud piisavalt soolikaid, et jätta igasugune romantika Ameerika filmitööstuse kanda ja püsinud sellel, et Pincus on tundetu persevest kes ei soovi midagi abi vajavate vaimudega tegemist teha.

PS. Küll aga julgen väita, et Hollywoodi komöödiad on alati parimad kui loosse on fantaasiat segatud.

13 Tzameti

Aasta: 2005
R/S: Géla Babluani
IMDb: 7.4 / 10
Pikkus: 86 min
MPAA: ?
N: George Babluani
Pascal Bongard
Aurélien Recoing
Fred Ulysse
Nicolas Pignon
Vania Vilers
Olga Legrand
...






Okei, 13 Tzameti review on siis Soprano korraldatud ühisprojekti raames. Olgu märgitud, et ei vaevu sisututvustust lisama kuna sel lihtsalt poleks mõtet ja kui te sisust midagi teaksite oleks film VEEL IGAVAM ! Ükskõik kuidas ma ka ei hindaks vaadatava linateose tehnilist teostust ei saa ma ühelegi lugejale kuidagi soovitada filmi mida ma ise pea hetkekski ei nautinud ja mida mul huvitav vaadata ei olnud - minu jaoks on ikka peamine, et meelelahutuselement kindlakäeliselt filmis allkirjastatud oleks, teostus ise on sekundaarne. Tõtt-öelda ei hiilga 13 Tzameti just ka tehnilise külje pealt. Tegu pole mitte ainult sõna otseses mõttes must-valge filmiga vaid ka kaudses, kui nii öelda võib.
Enne, kui ma jutuga edasi lähen sooviksin tänada kaasvõitleja Metsavana, kes viisakalt abikäe sirutas kui avastasin vaid mõni tund enne arvustuse kirjutamise aega (hea, et mul oli meeles ajavahe, Saksamaal on ju aeg tund aega taga!), et minu hangitud versioon on venekeelse dublaažiga - allikas oli küll kiire kuid tuleb välja et mitte usaldusväärne. Ju siis sain karistada selle eest et kampaania algushetkedel pidasin 13 Tzametit vene filmiks. No pealkiri jättis niisuguse mulje. Tõtt-öelda meenutas film ikkagi lõppkokkuvõttes idanaabrite keskmist põnevikku.Paari aasta pärast ilmavalgust nägev uusversioon vaevalt Ameerika publikut võlub kui minnakse riskirohket teed pidi ja tehakse võimalikult täpne koopia, sest ehkki film pakub nii mõndagi värvikat stseeni (transgressive-modernistlik vene rulett) leidsin ma end liialt küsimuse peal kui kaua siis ikka jalgu kokku taguda ja millal peldikusse lipata, ja kui poole tunni peal linateos pisut huvitavamaks muutus plaksutasin väsimuses silmi ja pidin aju pingutama et meelde tuletada mis siiamaani juhtunud on. Tähendab, ma kardan, et minu arvustus jääb nende igavate hulka kuna nii palju kui ma kaasfilmiblogijatega suhelnud olen on nemadki teinud etteheite filmi igavuse kohta, aga see on tõesti 13 Tzameti nõrgim külg.
Mis puutub vene ruletti, siis olin äärmiselt haavunud kui lamedalt oli lahendatud revolvriga pähe tulistatud saamise efekt. Tähendab, kui sa kellelegi ikka sellise tulesülgaja kolba vastu vajutad ja päästikule pigistad siis lendavad ajud igas kaares laiali nii et venelasest teenijatädi peab veel eraldi oma iidvana Opeliga Selverisse vurama, et moppe ja vedelikke juurde osta. 13 Tzameti meenutas pähetulistamishetkedel just pigem teatrilavastust. Ja ükskõik kui hea peaosatäitja ka polnud ei suutnud ma tema tegelasele kuidagi kaasa elada, ehkki pitsitavaid olukordi jagus filmi teisel poolel küllaga.
Vähemalt tegi filmile head see et iga nurga pealt ei vaadanud lõrisevate lõugadega vastu prantslaste kentsakas huumor, mida ma sugugi ei salli. Isegi need neetud Takso filmid on nagu Tom & Jerry multikas. Muidugi ei pea ma prantslasi filmitegijatena äpardunuteks kuid leian et neil on liiga tihti kombeks klammerdada ka näiliselt tõsiseimate filmide külge ebavajalik huumorielement mis üldmuljet francais komöödia suhtes ebatolerantsemate inimeste jaoks rikub.
Tüüpiline prantslaste püüe pakkuda publikule kõike peale meelelahutusele. Ega ma Tarantinot oodanudki kuid natukene selgroogu oleks võinud olla.

Üks väheseid aspekte mis mind filmi puhul kütkestas oli igati vägev kaameratöö. Mitte mingit uljast spontaansust vaid hitchcockilikult rahulik ja mitte eriti virgale põnevusfilmile omane operaatoritöö. Ei üritatud selles osakonnas millegagi silma paista, aga kaamera taga istuv onkel teadis iga protsendiga oma ajust mida ta teeb. Pilt liikus nii sujuvalt et kohe tuju läks rõõmsaks.
Kas oli hea film? Jah, oli. Halb ei saa selle kohta küll öelda. Kas ma nautisin? Kahjuks ei. Hinnates pean ma leidma tasakaalu nende kahe vahel ja kuna 13 Tzameti ei paista oma kvaliteedipoolses headuses millegi erilisega silma ei saa ma ka kõrgelt hinnata. Kuna Purk väljendas umbusku erinevate arvustuste piltide varieeruvuses siis tegin need ise ja valisin just kaadrid mis kõige paremini väljendaks filmi niinimetatud iseloomu mis minu jaoks ka nõrgimaks küljeks oli.

Dont Look Back

Aasta: 1967
R/S: D.A. Pennebaker
IMDb: 7.7 / 10
Pikkus: 96 min
MPAA: ?
N: (iseennast)
Bob Dylan
Albert Grossman
Bob Neuwirth
Joan Baez
Alan Price
Tito Burns
Donovan
Derroll Adams
...




Teatud hetkel mõtlesin ma D.A. Pennebakeri dokumentaali vaadates, et olen küll vale filmi valinud, kuna meie aja ühest mõjutavaimast ja andekaimast muusikust Bob Dylanist on tehtud palju teisigi dokfilme mis keskenduvad just pigem ta elule ja mitte ei käi temaga pooleteise tunni käigus Londoni tuuril kaasas tutvustades kõigest tema oddball behaviorit ja näidates lõike ta kontserditest. Dont Look Back kuulub küll dokfilmi žanrisse ent Dylani elust me midagi teada ei saa; film on otsekui fotoalbum sugulaste reisist, mida sirvid. Ühesõnaga film keskendub tema 1965 aasta Londoni tuurile ja on must-valge, mis mulle väga peale läks. Pooleldi pakutakse vaatajale Dylani muusikat, siis veel mõned intervjuud mis üritavad edutult selgust tuua Dylani salapärases maneeris ning mõned muhedad värvikad juhtumised.

Innovatiivsed algustiitrid; taustal Allen Ginsberg.

Bob Dylani fännidele on film kindlasti kohustuslik, aga neil kes tema muusikaga tuttavad pole ei tasu vast küll vaadata... mind see mees köidab, vähemalt tema persona kuuekümnendatel, ja sestap läks suurem osa filmist väga korda. Meeldis ka see, et film ei olnud suunatud otseselt Dylani ekspertidele, mina kuulan vaid ta muusikat, eks, aga dok oli ikka jumala mõnus, tutvustas see siis Dylani elu(etappe) või mitte. Tegu on mõnes mõttes just nii-öelda behind the scenes kompilatsiooniga. Mida teeb härra Bob siis kui ta autogramme ei jaga või kontserte ei anna?
Kaks asja. Esiteks olin ma üllatunud, kui palju mister Dylanil groupie'sid kaasas jõlkus. Ma tean, et osad daamid taustal olid kuidagimoodi tema tuuriga seotud, aga mittemidagiütlevaid näotuid tibisid oli ka jalaga sedaga. Vaevalt et Bobil nendega hullamiseks eriti aega jäi, kuid poleks küll osanud oodata, et Dylani hotellitoad näevad välja nagu Judas Priesti backstage. Teiseks kurvastas mind, et algustiitrid reedavad teise muusiku Donovani ülesastumise.

Donovan Leitch. : )

Donovani muuseas peetakse siiani osaliselt Dylani järeltulijaks, kuid nende muusika on ju kaunis erinev. Mulle isiklikult istuvad nad mõlemad. Teatud mõttes eelistan isegi Donovani. Aga miks mulle siis ei meeldinud, et tema nime alguses näidati? Nimelt räägitakse temast terve esimese tunni. Tulid meelde draamad kus mingi tüübi väike ettevõte on sulgemise piiril ja siis tuleb välja, et mingi korporatsioon hakkab üle võtma ja mehe äri on äärepealt põhja minemas. Ka filmis oli nii, et oi, Bob, vaata, mingi Donovan on kuskilt urkast välja ilmunud. Koguaeg visatakse tema üle nalja ja siis vahepeal räägitakse sihukese tooniga, et assa kurat, Dylani fännid on midagi uut avastanud. Ja lõpu poole nad siis kohtuvad, mängivad isegi mõlemad eraldi isegi loo. Ei olnud üldse lõbus teada, et teda linateoses näha saab.

Quarantine

Aasta: 2008
R: John Erick Dowdle
S: John Erick Dowdle & Drew Dowdle
IMDb: 6.2 / 10
Pikkus: 89 min
MPAA: R
N: Jennifer Carpenter
Steve Harris
Jay Hernandez
Johnathon Schaech
...

"On March 11 2008, the government sealed off an apartment complex in Los Angeles. The residents were never seen again. No details. No witnesses. No evidence. Until now."



Filmi lõppedes olin vägagi üllatunud, et Citizen Forza filmi kolme punktiga hindas, ju siis on mingisugune filmihuvilise kompleks küljes, et kui on remake, siis tuleb madalalt hinnata ja kui on IMDb TOP'is, siis peab 10 panema. Jah, mina koos mitme teise filmiblogijaga vaatasin ka originaali ja hindasin seda tänu ennenägematult õudsele lõpule 9/10'ga. Olgu, uusversioon ei pruukinud olla niivõrd värskendav, kuid minus süttis küll rõõmutulekene, ometigi ei tule mul meeldegi mis oli viimane hea õudusfilm mille ameeriklased kokku vaaritasid, ja arvestades, et tegu on remake'iga, peab kohe eriti kiitma - ometigi ju ei ole antud alamžanr just kõige kvaliteetsemaid filme sisaldavana tuntud.
Tähendab, kui sa tahad näha head õudukat, mis sind ka reaalselt tooli küljes kinni hoiab, hambaid kokku suruma sunnib ja alalõpmata ehmatab, olgu see siis ettenägelik või ei, ütleks mina seepeale, et vaadake originaali, aga no ega ka Quarantine ühegi väljatoodud elemendi puhul nõrgaks jää - kohati jäi mulle isegi mulje, et uustöötlus on palju ühtlasem, kuna see ei sisaldanud neid viivitamise stseene mis originaali pinget maandasid ja niimoodi lõppelamust vähendasid.

Tegu on üsna kaader-kaadrilt uusversiooniga. Olid paar uut stseeni ja tegelast, lisaks veel nakatunud koer, kõigil püksid jalast hirmutanud lõpustseen oli pisut teisiti lahendatud ning üks asi mis mind kohati häiris... lõpus kui vähesed ellujäänud peategelased ohutusse kohta pääseda üritasid, olid nakatunud igal nurga taga ja meenutasid pigem 28-filmide semi-zombisid. Küll aga ei saa ma tõepoolest nõustuda ühegi Forza toodud punktiga.
Esiteks, filmis öeldakse sõna infected minu meelest ainult kaks korda ja kummagi puhul ei kasutata sõna nimi-, vaid omadussõnana. Ja ometigi olid inimesed nakatunud kiiresti toimivasse marutaudi, mis nad siis on, "abiellunud" või? Näitlejad olid sellised B-klassi mehed ja naised, see jorss Ally McBealist, Jennifer Carpenter sarjast Dexter ja Jay Hernandez. Minu arust kõik said vääriliselt hakkama - Carpenter mängis lõpus night visioni peal olles küll igati hästi, seda ma küll halvaks näitlemiseks ei nimetaks. Ja kui film tõesti hirmutas ja ehmatas, siis sai ju eesmärk täidetud, ega sa kulla kaasfilmiblogija ometi Serpico't oodanud?

Mis siis seletamata jäi? On üks tüüp Bostonist, kes rendib katusekorterit, töötas mitu kuud marutaudi või sarnase viiruse kallal, testis seda enda korteris väikeloomade ja inimeste peal, ja antud viirus sai majas lahti. Easy as that.

Mis puutub dialoogi, siis jah, seda lihtlabast teksti oli rohkem kui rubla eest, kuid samas polnud koonerdatud ja vaidlustega peategelaste vahel mis olid natuke enamat kui "me peame siit minema kaduma" ning kui tehakse käsikaamera-film, mis realismile läheneda üritab, siis vaevalt tegelased mõttepause teevad, et kasutada sünonüüme, et tekst silunum tunduks.
Olin üllatunud kui hea oli filmil valgustus, eriefektid ja kuivõrd intensiivne ja raevukas oli viimane pooltund - kohati nagu Marilyn Mansoni musavideo juba. [Rec]'is oli minu meelest ainult paar stseeni kus tõesti kollid iga nurga tagant välja kargasid ja tegelaste elu kibedaks tegid, siin oli aga nii, et kisavaid marutaudi käes vaevlevaid zombisid hüppab igalt poolt välja ja mida enam tegelased edasi jooksevad seda rohkem neid ka ümberringi on. Nagu mainitud ei olnud see kohati just kõige efektiivsem, aga mina ei hakka salgama et veri viimase kolmandiku peal pumpas korralikult ja filmil oli efekt mida ei ole suutnud pakkuda ammu üks USA õudukas.

Saan aru inimestest, kellele film ei meeldinud (okei, kohati Forzast tõesti mitte, eelkõige seepärast, et ta argumendid on veidi tobedad), aga minule valmistas küll meeldiva üllatuse. Mäletan kui sai originaali vaadatud ja pärast nägin internetist, et oh sa kurjam, jänkid on juba materjali kallale läinud, aga ma arvan, et needsamad jänkid pakkusid nii mõnelegi teismelisele või noorpaarile kena õudusfilmi mida kinos või pimedas toas nautida.

PS. Kui see tüdruk nakkuse pärast segi läks ja kisades ringi jooksma hakkas, purkasin ma naerma kuna antud stseen oli otsekui koopia Home Alone'i kohast, kus Kevin saab aru, et ta pere on läinud, ja järgmisel hetkel me näeme kuidas ta ümber maja karjudes ringi jookseb.

Goodfellas

Aasta: 1990
R: Martin Scorsese
S: Nicholas Pileggi & Martin Scorsese
IMDb: 8.8 / 10 (#72)
Pikkus: 146 min
MPAA: R
N: Robert De Niro
Ray Liotta
Joe Pesci
Lorraine Bracco
Paul Sorvino
Frank Sivero
...

""As far back as I can remember, I've always wanted to be a gangster." -- Henry Hill, Brooklyn, N.Y. 1955."


Goodfellas't peetakse küll tihtilugu parimaks Scorsese filmiks, ent ometigi oli mul latiks seatud suurepärane värvikas Casino [10/10] ja kohe üldse ei vastanud ootustele! Olin isegi üllatunud kui vähe Goodfellas mulle brutaalse, elegantse, väga ühtlaselt mitut sisuliini hõlmava ja suurepäraselt mängitud-kirjutatud-lavastatud kasiinofilmi kõrval pakkus.

Oscarifilmid on nad vabalt mõlemad, rääkigem siis parimast filmist või rollisooritustest - professionaalse(ma) filmikriitiku nahas olles oleks mulgi raske 1990 aasta gangsterieeposele kätt ette panna või kuidagi peale sülitada, aga vaat, minu arust on Scorsese teinud kõvasti paremat ja palju paremini, Goodfellas on oma kahe ja poole tunniga kohati äärmiselt lombakas ja rohmakas ning ei demonstreeri just kõige paremini Oscaritel minevikus häbiväärselt tünga saanud Scorsese võimekust lavastajana.

Casino ja Goodfellas on ju üsna sarnased filmid: mõlemad räägivad peategelaste kriminaalsetest eludest ja seda tüüpi elude tagajärgedest, peaosas on Robert DeNiro ja Joe Pesci, kellest viimane mängib psühhopaati. Goodfellas on küll aga pisut tõsisem.
Kui nüüd kõva võrdlemine, mis on tegelikult ju ka kohati ebaaus, kõrvale jätta, ei saa ma küll eitada et tegu on suurepärase filmiga ent teatud hetkel olin sunnitud endalt küll päranisilmi küsima, et oot-oot, et miks see film alati eelistatud on ja Casino nagu nii tihti kõrvale jäetakse, viimane on ju hulga meelelahutuslikum ning pakub vaatamislusti kõvasti rohkem kui Goodfellas seda teeb. Ühesõnaga olin ma eelkõige pettunud, hea ta oli, meeldis ka, aga arvestades et ametlikult klassikaks peetav linateos omab IMDb TOP-is 15. kohta siis ei ole minus küll piisavalt andestavust et kõrgelt hinnata.

Ray Liotta võimekuses nõnda võimsa krimifilmi peaosa kandmisel ei maksa kindlasti kahelda. Ja Joe Pesci teenis kuldmehikese kahtlemata ära - impulsiivne Tommy DeVito on võrratu kurikael.

PS. Tänagem Forzat DVD laenamise eest.
Vaatasin seda tegelikult miski pool aastat tagasi.

Good Will Hunting

Aasta: 1997
R: Gus Van Sant
S: Matt Damon & Ben Affleck
IMDb: 8.0 / 10
Pikkus: 126 min
MPAA: R
N: Robin Williams
Matt Damon
Ben Affleck
Stellan Skarsgård
Minnie Driver
Casey Affleck
...

"Some people can never believe in themselves, until someone believes in them."



Good Will Huntingut innustas mind vaatama inglise keele tund, kuna meie käesolevaks teemaks on juhtumisi filmid ja hetkel arutamegi me just antud kaks Oscarit võitnud linateost. Kui õpetaja küsis, kes filmi ka näinud on, ei saanudki ma lisaks kahele inimesele kätt tõsta ja mõtlesin seepärast, et mitte ainult ei saa ma vaatamise järel aktiivsemalt sõna sekka öelda vaid näen ka ära kõrgelt hinnatud filmi. Ma muuseas ei teadnudki, et lavastajaks on Gus Van Sant, kes on mõnes mõttes viimasel ajal suutnud end kenasti mu halvimate režissööride nimekirja trügida. Good Will Huntinguga ta mõnes mõttes lunastas end, kuna filmis puuduvad homoerootilised stseenid, aga eks samas tegid ka head näitlejad, sh Robin Williams, kes kuldmehikese sai, ja Ben Afflecki ja Matt Damoni kirjutatud käsikiri.
Draama ei räägi hea tahte jahtimisest vaid mehest nimega Will Hunting (Matt Damon), kes töötab Harvardi ülikoolis koristajana ja omab sealjuures hiilgavat aju mis otsekui ahmib informatsiooni raamatutest ning saab sealjuures hakkama matemaatiliste teoreemidega mis paneks nii mõnegi kooli nutikama õpilase minestama. Tema anne ei jää tähelepanuta professor Lambeaul (Stellan Skarsgård), kes võtab sirge seljaga enda ülesandeks orbudekodus pätistunud jõmpsika vormimise ja kaasab niimoodi oma vana koolikaaslase, psühhiaater Sean Maguire'i (Robin Williams), kes on arvatavasti ainus kel võiks vähegi õnnestuda Willi mõistuseni jõuda.

Teatud hetkedel oli film fantastiline, samas kui oli momente mil Good Will Huntingut võiks kesiseks draamaks pidada, kokkuvõttes aga pean ma suurepäraseid rollisooritusi arvesse võttes (isegi Ben Affleck oli hea) ja stsenaariumit (teine Oscaritest) silmas pidades ütlema, et tegu on tõepoolest ühe originaalseima linateosega üheksakümnendate lõpust. Mõned inimesed on jällegi kahtluse alla seadnud, kas käsikirja autoriteks on ikka Damon ja Affleck, kuna kaks meest ei ole oma karjääri jooksul enam peaaegu midagi kirjutanud ja pannes tähele, et tegu on tõesti hästi kirjutatud filmiga, tekkis minulgi kahtlusi kas Bourne ja Daredevil kahekesi siis niivõrd hea materjaliga välja tulid.
Filmi arvatavasti tuntuimaks stseeniks on koht Harvardi baaris (mida Afflecki tegelane oma Bostoni aktsendiga hääldab kui Häärvärd bää', mis kohati kõrva riivas), kus Will Hunting ühe noore naistemehe kenasti paika paneb ja nii ka Minnie Driveriga skoorib. Minule meeldisid küll rohkem paar tunduvalt sümboolsemat stseeni lõpust, ent vähemalt on mul inglise keele tunnis kenasti aimu kuidas teha shooting script antud stseenist. Me rääkisime sealjuures ka baari-stseeni dialoogist ja järgmine tund arvatavasti loeme me Roger Eberti arvustust filmist, haha! Sealjuures saan ma kindlasti kelkida et olen aktiivselt kaks aastat tegelenud filmide arvustamisega, ja tõenäoliselt peavad kõik ka isikliku review tegema mõnest tuntud kassahitist.

PS. Ben Afflecki ja Matt Damoni Oscarikõne on üks mu lemmikutest koos Cuba Gooding Jr.'ga. Ja jumal, see koht filmis kus Affleck räägib loo oma purjus onust oli neetult naljakas... ma pidin püksi laskma.

Loe lisaks:
http://filmsmusic.blogspot.com/2008/02/good-will-hunting.html [10/10]